24.03.2024, 18:09
ATH stereotüüp on poiste poole kaldu. Mis iseloomustab tüdrukute ja naiste tähelepanuhäiret ning miks jäävad nad enamasti abita?
Tüüpiline näide ühest 34-aastasest ATH-ga naisest ja tema muredest
ATH-ga tüdrukud ja naised jäävad oma raskustega tihtipeale üksi ja abita, pikkadeks aastateks juurdlema oma murede allika üle, tundes end saamatu, abitu ja ühiskonda mittesobivana. Kiirem järeldusele jõudmine, et tüdrukul on ATH, aitaks vältida emotsionaalset ja füüsilist läbipõlemist, depressiooni langemist ning pikki kriisist kantud otsinguid aastate jooksul.
Tegevusterapeut Ande Etti avab teemat, kui erinevalt võib aktiivsus- ja tähelepanuhäire meestel ja naistel avalduda ning miks erinevalt poiste ATH-st ei osata tüdrukute ATH-d nii hästi ära tunda ja diagnoosida.
Üks suur ja oluline põhjus, miks tüdrukud ja naised jäävad ATH-skaalal märkamata, on paradoksaalsel kombel nende parem võime kompenseerida puudujääke ning kasutada toimetulekuks suhtlusoskust ja „tubli“ olemist, mis maskeerivad nende raskusi.
FOTO: | Shutterstock
Kui keegi ütleb märksõna ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire), siis tõenäolisemalt kangastub kuulajatel silme ette pilt umbes 7-aastasest poisiklutist, kes ei püsi paigal, on nähtavalt üleerutunud ning segab lakkamatult nii täiskasvanute kui ka teiste laste vestlusele vahele, aga mitte näiteks 34-aastasest magistrikraadiga eraettevõtjast naisest, kes istub vedelikupuudusest tingitud peavaluga oma segamini köögis pesemata nõude vahel, tundes end süüdi ja segaduses taas põhja kõrbenud pudru tõttu valatud pisarate pärast ja juurdleb, miks ta ei suuda juba viiendat tundi järjest doktoriõppesse astumise avaldust täitma asuda ning mängib selle asemel telefonis „Candy Crushi“.
On muidugi inimesi, kes väga hästi teavad ja ehk ka ise kogevad, kuidas on elu selle ATH-ga naisena, aga stereotüübid, mis ülejäänute ettekujutust vormivad, kipuvad olema kaldu suunas, kust kunagi ATH diagnostilised kriteeriumidki alguse said – väikeste püsimatute poiste poole, kes rahu ja korda soovivatele vanematele ja õpetajatele meelehärmi tekitavad.
Iseenesestmõistetavalt on vajalik ja tervitatav, et need energilised poisid oma raskustes märgatud ja toetatud saavad, kuid meie suures tuhinas peamiselt poisse ATH-ga sildistada (3–4 korda rohkem kui tüdrukuid) jäävad tüdrukud ja naised oma sarnaste raskustega tihtipeale üksi ja abita, pikkadeks aastateks juurdlema oma murede allika üle, tundes end saamatu, abitu ja ühiskonda mittesobivana.
Miks me ei märka tüdrukute ja naiste ATH-d?
ATH puhul eristatakse alaliike: impulsiivne/hüperaktiivne, tähelepanu hajuvusega (tähelepanematu) ja kombineeritud tüüp. Seega ka mitte kõik 7-aastased ATH-ga poisid ei ole hüperaktiivsed. Lihtsalt kaasneva hüperaktiivsusega vormi paistab olevat rohkem poistel, tähelepanu hajuvusega vormi tüdrukutel.
Tavapäraselt seostatakse ATH-d rohkem hüperaktiivsusele omase väljendusega: palju energiat, pidevalt tegevuses, jookseb-hüppab, teeb impulsiivseid otsuseid, satub koolis sekeldustesse. See ongi vorm, mida diagnoositakse rohkem poistel. Tüdrukutel on ATH korral rohkem probleeme tähelepanu hajumisega, kusjuures see ei pea olema...
