„Eestis on veel mõeldamatu, et haigla kõrval asuks tall, mille loomad osaleksid inimeste taastusravis“

Lapseeas kasvas Liis Teesaar sedavõrd hobuste külge, et ei tahtnud neist ka täiskasvanuna lahti lasta. Kui tal tärkas huvi psühholoogia vastu, tuli teha valik. Liis läks riskile ja valis mõlemad.

Kümneaastaselt kutsus klassiõde Liisi ratsutamistrenni. Tondi maneež Tallinnas oli siis üsna karm koht, lastel käis stressis ponidega olelusvõitlus. „Kukkusin ja sain haiget, muld oli suus ja juustes. See polnud üldse meeldiv kogemus ja kaugel sellest, mida olin ette kujutanud. Aga mul oli täiesti ükskõik.“

Oma esimest ratsutamistrenni Liis ei mäleta, küll aga seal tekkinud tunnet. „Olin täielikult lummatud. Janunesin hobustega suhtlemise järele niivõrd, et käisin trennis mitu aastat.“

Liis oli juba väiksena selline, et kui midagi pähe võttis, siis uskus lõpuni, et kuidagi saab see ka teoks. Ta hakkas kodus rääkima, et vaja oleks ikka päris oma hobust. „Suurim kaasaelaja mu hobusearmastusele oli isa. Teised pereliikmed olid ikka väga hämmeldunud, kui kuulsid, et isa oli nõus mulle hobuse ostma.“

Tagantjärele tundub see hobuseost üks tragikoomiline üritus. Kui 14aastane Liis ja tema isa läksid tehingut sõlmima, said nad kauba peale kaasa ühe sünnitraumaga sündinud väikese poni, kes oli karjast välja visatud. „Mäletan, et läbi käis lause „Kui keegi teda ei taha, lastakse ta maha“. Muidugi võtsime poni kaasa. Kuid ei minul ega mu perel olnud hobuste pidamiseks vajalikke teadmisi, rääkimata traumeeritud hobuse treenimisest. Me ei teadnud nendest tegelikult mitte kui midagi,“ vangutab ta pead.

Loomad viidi vanaema juurde maale. Liisi isa ehitas koos sõbraga lauta käepärastest vahenditest boksid, et oleks neid kuskil hoida. „Hobuseostuga oli otsustatud, et eranditult kõik nädalavahetused olin maal. Osa koolinoore tavapärasest sotsiaalsest elust jäi ilmselt elamata, aga olin oma otsusega enam kui rahul...

***

Kui alguses tundusid hobused ja psühholoogitöö olevat kaks eri maailma, siis lõpuks sai sellest Liisi jaoks harmoneeruv kooslus ja nišivaldkond, mille üheks vähestest spetsialistidest võib ta end Eestis pidada. Liisi lugu loe edasi juba artiklist.