„Küll keegi teine aitab!“ Lahked žestid kipuvad kiire elutempoga ununema. Miks see nii on?
(2)Inimesed on uuringute kohaselt üpris abivalmid ja lahked, ometigi lööme teinekord pilgu maha, kui avaneb suurepärane võimalus kellegi vastu kena olla. Miks jääb vahel mõni armas žest tegemata või sõbralik käsi ulatamata?
Ei ole haruldane, et mõeldakse, mis siis saab, kui abi ei võeta vastu, nii võib ehk piinlikku olukorda sattuda. Või siis – küll keegi teine teeb või saadakse ise ka hakkama, mis mina ikka ennast appi pakun.
Sotsiaalsete olenditena vaatame ka seda, kuidas teised ees käituvad. Kui keegi oma abi ei paku, siis teeme samamoodi, nii tundub turvalisem. Võib-olla on heategemisel ka tilluke häbistamise oht juures – kas ehk arvatakse, et ootan vastuteenet või hakkan oma lõputu headusega teiste ees eputama? Ometigi on koostöö ja üksteisele toeks olemine väga inimlikud ja inimliigile kasulikud omadused. Ka ajukeemia kaudu annavad need märku: lahke olla on mõnus.
Pisikeste lahkuse ilmingute märkamine ning juurdeloomine teevad meid ja inimesi meie ümber õnnelikumaks, lõõgastunumaks ja vähem üksildaseks. Olgu see kasvõi klaasi vee pakkumine, võõra järjekorras ettelaskmine või sõbrale kinopileti väljategemine. Kui neid heategusid saab päevas mitu, võib see mõjutada ka meie enesetaju – jah, ma olengi kena inimene. Olles ise abivalmis, saab heategude toimumise tõenäosust ka ühiskonnas üldisemalt kasvatada.
Kindlasti paljud meist juba teevad iga päev teiste jaoks midagi head või lahket. Selle teadlik märkamine ja sellele tähelepanu juhtimine on hea algus, et heategemine ka endale harjumuseks muuta.
