Äkki tuleb meelde mõni film, milles on kujutatud õelaid tüdrukuid, kes on kooli populaarseimad ja kes teisi mõnitavad? Tavaliselt näidatakse, et klatšimist saab strateegiliselt ära kasutada, et enda positsiooni sotsiaalses hierarhias upitada. Näiteks kahjustad kellegi teise mainet ja keerad kellelegi kaudselt käki kokku. Kui filmides kujutatakse aga tavaliselt klatšihimulisi kooliplikasid, siis päris elus leidub ka ohtralt muidki tegelasi, kes üksteist taga räägivad. Poliitikas tehakse seda isegi avalikult.

Psühholoogidel on selle kohta teooria. Meie esivanemad võitlesid omavahel füüsiliselt, et saavutada võimupositsioon ja teha kindlaks, kes saab rohkem maad, toitu ja sõpru. Aja jooksul ühiskond aga arenes ja füüsiline vägivald polnud enam aktsepteeritav. Vähemalt mitte sellisel kujul nagu ammustel aegadel. Niisiis oli vaja leida uus agressiooni viis. Järjest enam hakkas levima kellegi teise maine või suhte kahjustamine kuulujuttude abil. Või lihtsalt jäeti keegi kambast välja. Või ähvardati inimest, et tema saladused räägitakse välja.

Psühholoogid on aga leidnud, et kuulujuttude levitaja saab ka klatšimisest kahju. Näiteks sellel, keda klatšitakse, võib tekkida depressioon ja ärevushäired. Pole ju täpselt teada, kes ütles, mida ütles ja kellele ütles. Tekib teadmatus ja sellega võib kaasneda paanika. Kui keegi annab sulle aga vastu vahtimist, siis vähemalt tead, kes see oli. Küll aga pole hästi teada, miks klatšijal võib tekkida ärevus. Arvatakse, et tagarääkijal endal võib olla suur hirm, et teda räägitakse taga. Samas leidub neid, kellel pole mingeid süümepiinu. Kõik halb jõuab klatšijani aga ringiga tagasi.

Kas võib olla üldse klatši, mis pole halb?

Teoreetiliselt on klatšimine teisest inimesest rääkimine. Tavaliselt arvame, et see on midagi halba. See võib olla aga midagi väga tavalist või hoopis isegi head. Näiteks keegi räägib, et keegi oskab midagi tõeliselt hästi. Mõned spetsialistid (Gottman, Parker, Underwood) arvavad, et klatšimine on sotsiaalselt arendav. Näiteks inimene õpib, mis on ja mis pole seltskonnas hea tava. See on midagi, mida vanemad oma lastele õpetada ei saa, sest nii-öelda seltskonnareeglid muutuvad generatsiooniti ja noored õpivad paremini omavanuste hulgas. Nad saavad aru, mis nende generatsiooni hulgas on vastuvõetav ja mitte. Loomulikult saavad ka täiskasvanud jagada teadmisi, aga eks omal nahal asja järele proovimine on selles kontekstis parem.

Arvatakse, et inimestel on teiste klatšimiseks peamiselt kaks põhjust. Üheks põhjuseks on teistega paremate suhete loomine ja olemasolevate suhete tugevdamine. Sõbrad, kes omavahel kedagi klatšivad, tunnevad, et muutuvad seeläbi kuidagi teineteisele lähedasemaks. Teine põhjus on meelelahutuslik. Inimesed teevad enese lõbustamiseks veidraid asju. Arvatakse, et kui inimesed tunnevad häid emotsioone koos, siis nad muutuvad lähedasemaks. Ja kui seltskonnas näiteks klatšitakse kedagi ja kõigil on naljakas, siis see on lihtsalt lõbus.

Kas klatšimisele saab pidurit tõmmata?

Olenemata sellest, kuidas tagarääkimisse suhtume ja seda näeme, siis see lihtsalt on inimloomuses. Niisiis pole võimalik klatšimist täielikult peatada. Küll aga saab astuda samme selle vähendamise suunas.

1. Klatši ainult siseringis

See tähendab, et tee seda inimestega, keda tead ja usaldad. Näiteks Sharon, Emily ja Rachel on grupp, mis koosneb kolmest paarist (Sharon ja Emily, Sharon ja Rachel, Emily ja Rachel). Kui kaks inimest, kes moodustavad paari, usaldavad teineteist ja neil on teineteise suhtes head kavatsused ning nende eesmärk on teineteisele mitte teha haiget, siis on kõik hästi. Isegi kui keegi saab haiget, siis ei liigu jutud sellest ringist välja.

2. Mõtle oma kavatsustele ja käitumisele

Kui klatšija jääb vahele, ütleb ta tavaliselt, et ei mõelnud seda asja sugugi nii. Ta ütleb, et ei tahtnud üldse halba. Uuringud näitavad, et see võib tõsi olla. Samas võib tagarääkija aga lihtsalt proovida ebamugavast olukorrast puhta poisina välja tulla. Igatahes on võimatu saada teada, mis oli tõde. Niisiis tasub enne klatšimist läbi mõelda, kas eesmärk on kellestki midagi põnevat rääkida või loodetakse, et klatšiga kahjustatakse kellegi mainet. Kui viimane variant, siis peaks enne korralikult järele mõtlema, kas seda tasub ikka teha. Teistega tuleb olla aus ja teha läbimõeldud otsuseid.

3. Mõtle, kas see on seda väärt

Tasub endalt küsida, kas on üldse mõtet kedagi klatšida. Vahel võib vastus olla "jah", sest soovid oma sõbra arvamust mingile teise inimesega seotud küsimusele ja sul ei jää muud üle. Kui klatšimine võib aga kellegi mainet lihtsalt kahjustada ja teed seda õelusest, siis hoia oma mõtted parem endale ja räägi millestki vahvast.

Head ja halvad küljed

Klatšimine on kahtlemata riskantne tegevust, sest isegi, kui sa ei soovinud kellelegi midagi halba, siis võib seeläbi keegi palju haiget saada. Tagarääkimist ei saa inimest aga välja juurida. See on inimloomuses ja sellel on omad head küljed ka. Näiteks tugevdab see sõprussidemeid. Tasub aga hoolikalt valida, kuidas seda teha ja millisel viisil ning mida sellega saavutada soovitakse.

Allikas: psychologytoday.com