MOTIKAS JA POOLE NOOREM NAINE | Mis toimub ühe keskealise mehe peas?

 (52)
MOTIKAS JA POOLE NOOREM NAINE | Mis toimub ühe keskealise mehe peas?
Foto: Pixabay

Mis toimub keskealise mehe peas, kes ühtäkki näib muutvat kõike oma elus — vahetab välja senise pere, väärtused ning töökohagi? On see tõesti paljukirutud keskeakriis?

Lugusid, kus naised ühtäkki oma meest, kellega on üle 20 aasta abielus oldud, järsku ära ei tunne, on rääkida paljudel. Üleüldine suhtuminegi on stampides kinni ja meeste suunast mõneti halvustav. Samas on keskikka jõudmine nii meeste kui ka naiste puhul suurte murrangute aeg ning selle üle nalja heita pole tegelikult põhjust. Küsimus on pigem selles, kui palju keskikka jõudnud inimesed teadvustavad endale, mis nendega siis nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes toimub ja mida selle "ravimiseks" ette võetakse. Poole noorem naine kipub tõesti olema üks tablettidest, mida mehed võtavad, ent see ilmselgelt ei pühi keskiga minema.

Umbes neljandik mehi tunneb keskealisena tungivat soovi midagi kardinaalselt muuta.

Murraguline aeg


Keskeakriis võib tõesti teiste jaoks välja paista üsna ootamatute elupöörete ja ka veidrate otsustena, kuid tavaliselt on tegemist vaid pinnavirvendusega, mille taga on hoopis suurem murrang, selgitab psühholoog Liis Müürsepp. Psühholoog Erik Eriksoni järgi on keskeakriisi tuumaks küsimus, kuidas saame end oma elus maksma panna. Tegelikult saab see küsimus alguse juba varasemast kriisist 20ndates eluaastates.

Nimelt tabab paljusid umbes selles vanuses küsimus: kas teised aktsepteerivad, kui ma olen mina? Siis tulevad mõtted teemal, mida tahaks teha või mida on mul maailmale anda. Kui nooremalt leitakse neile küsimustele vastused või vähemalt liigutakse vastuste leidmise poole, siis keskikka jõudmine ei pruugi sugugi tulla negatiivsel moel.

.
Seotud lood:

“Keskeakriisi üle heidetakse nalja, aga tegelikult on see murranguline aeg inimese elus. Kõik me elame selle läbi, kuid mitte kõigil ei väljendu see väga selgelt või negatiivselt,” tõdeb Müürsepp. “Keskeas vaatame tagasi sellele, mis on juba tehtud, ja kohale jõuab teadmine, et elu ei kesta igavesti. Kesksel kohal on küsimus loomingulisusest – kas ma olen ennast väljendanud nii, nagu ma olen inimesena? See ei puuduta mitte ainult silmaga nähtavat loomingut, vaid just loomingulist suhtumist ja selle kaudu teiste teenimist, maailmale millegi andmist ning vastuseks teiste heakskiidu ja tunnustuse saamist.”

Loe veel

Nii on paljude jaoks keskeakriis hoopiski aeg, mil nad sõidavad justkui elu laineharjal. Tunnevad ennast targemana kui kunagi varem ning purjetavad tööalaselt tipus. Rahulolu võib tulla suhetest ja perekonnaelust – näiteks lastelastega tegelemisest. “Laste ja lastelaste kasvatamine on samuti looming, kusjuures see on üks lihtsamaid eneseväljendusi,” kinnitab Müürsepp. “Võib öelda küll, et keskeas toimuv on tagasipeegeldus sellest, kuidas sa oled elanud – kas sa oled leidnud oma tee, millega sa oled rahul ja mis annab sulle eneseväljenduse, või oled sa tegelenud millegagi, mis sind tegelikult rahuloluga ei täida.”

Just viimatinimetatud olukord viib terava kriisini. Kuna meil kõigil on erinev taluvuspiir, võib ka kriis tekkida erineval ajal – tüüpiline on selle algus 40ndate eluaastate keskel, kuid see võib alata varem või ka hoopis 20 aastat hiljem.

Aeg muutusteks


Umbes neljandik mehi tunneb keskealisena tungivat soovi midagi kardinaalselt muuta. Just nüüd võidakse avastada, et naine, kellega on elu jagatud juba 20 aastat, pole üldse nii kallis, või et töö tegelikult midagi ei paku. “Kui loomingulisust on vähe ja sa ei ole leidnud oma teed, tunned paigalseisu ning karjuvat vajadust midagi ette võtta. See võib väljenduda selles, et vahetatakse välja senised väärtused, minnakse pere juurest ära, luuakse uus pere, alustatakse n-ö algusest,” räägib Müürsepp. Tühjustunne on keskeakriisi kõige ehedam väljendus. Otsitakse meeleheitlikult viisi, kuidas lõpetada “ikka seesama jama”.

Nii on paljude jaoks keskeakriis hoopiski aeg, mil nad sõidavad justkui elu laineharjal.

Tühjust ja rahulolematust võivad tekitada töö ja karjäär või nende puudumine; laste suureks kasvamine ja see, kui eesmärgid ei realiseeru; vanemate vananemine, aga ka tervise allakäik. “Tüüpiline on, et tuntakse kahetsust saavutamata jäänud eesmärkide pärast. Mehed tunnevad ka häbi, et nad mõnda asja ei oska, ning võivad muutuda just seetõttu kolleegidega ründavaks ja agressiivseks. Võidakse kapselduda ja soovitakse olla omaette,” sõnab psühholoog.

Mõni teine otsustab aga just siis osta kiirema auto või purjeka. Mõnikord jõutakse just nii loomingulisuse juurde.

Kuidas kriis üle läheb?


Naised tunnevad sageli ka huvi, kas nende "ärapööranud mehed" muutuvad kunagi taas endisteks. “Tõenäoliselt mitte,” arvab Liis Müürsepp. “Küsimus on ju selles, et ta käitub nii sellepärast, et otsib väljapääsu tema jaoks talumatust olukorrast. Ta leiab selle võib-olla kõrvalseisjate arvates kummalisel moel, kuid ta leiab.”

Psühholoog selgitab, et paraku ei saa lähedased kriisis inimest väga palju aidata, sest tegu on sügavalt isikliku teemaga. Küll aga saavad kõrvalseisjad olla mõistvad, et selline murrang on asjade loomulik kulg. “Inimesel on vaja midagi luua, olla loominguline, ja kui seda pole pikka aega olnud, siis varem või hiljem tekibki kriis,” ütleb Müürsepp. “Kindlasti tuleks aru saada, et keskeakriis ei ole suunatud kellegi vastu isiklikult. Isegi kui mees hakkab äkki nõudma lahutust, siis ei pruugi selles olla süüdi naine, vaid põhjusi tuleb otsida hoopis sügavamalt – mehe enda elust.”

Kriisis inimese üle ei tohiks nalja heita või sellel teemal ironiseerida. “Võiks aidata kaaslasel üles leida see, mille ta on loonud ja millega n-ö maailma muutnud. Mõnikord on vaja kõrvalpilku. Siin võib aidata ka psühholoog. Ja veel: mida on halba selles, kui kaasa leiab endale mõne uue tegevusala, olgu see siis purjetamine, maratonijooksmine või motosport? Pole vaja kõike uut maha laita ja sildistada, vaid katsuda hoopis asjaga kaasa minna. Äkki leiate mõlemad põneva ja liitva harrastuse?” julgustab Müürsepp.