Meie keha räägib meiega kogu aeg ja on erinevaid füüsilisi vaevusi väljendades teinekord päris õnnetu, et teda kuulda ei võeta. Mis asi see siis on, mis meiega räägib ja mida me ei usalda kuulda võtta?

See on meie kõhutunne, teiste sõnadega vaist, ning ka see, kui füüsiline keha meile millestki märku annab, tavaliselt ebamugavustunde näol.

Vaist on naistel pisut erksamalt avaldunud kui meestel, sest naised talitavad rohkem lastega ja neis tegevustes on palju intuitiivset. Vaistu järgi elamist on aga võimalik harjutada, samamoodi on võimalik harjutades hakata tähele panema neid ebamugavustundeid, mida keha meile saadab. Näiteks, kui meid tabab pärastlõunati väsimus, siis keha ütleb meile, et aeg on väikeseks puhkuseks (mitte kohvijoomiseks).

Miks on keha kuulamine vajalik?

Lihtne vastus sellele on, et elada nii füüsiliselt kui vaimselt tervemat elu, lihtsamat elu. Meie keha, olles küll keeruline organism, ei sunni meid tegema kunagi üle mõistuse raskeid asju, pigem vastupidi — ta näitab meile kätte lihtsama tee. Meie mõistus ja loogika aga sõdivad lihtsusele sageli vastu. Oled kindlasti tabanud end mõttelt, et “see ei saa ometi nii lihtne olla” või “siin peab midagi veel olema”. Sellise analüüsiga me summutame oma sisehääle, vaistu ning anname juhtohjad mõistusele. Mida ei saa samas pahaks panna, sest selline käitumine on üldinimlik.

Märgid sellest, kui vaist on sinuga eriti kõva häälega rääkinud, ilmnevad siis, kui mõnikord sa juba tead õigeid vastuseid oma probleemidele ette, aga ei tee nende järgi, sest võibolla pead õiges suunas liikumiseks oma julguse kokku võtma. Näiteks, kui on vaja kellelegi otse öelda, mis sind häirib. Sisimas on sulle ammu selge, kuidas oleks õige, ometi teed sa oma elu ikkagi ebamugavaks seda vältides. Tulemuseks ongi pinged ja vaevused, mõttetu stress lihtsalt sellest, et sa ei kuula ennast, ei tee, mis vaja.

Kuidas kuulata oma keha?

Vaistu tabamise eelduseks on keskendumine vaikuses. Ning harjumine rahuliku hingamisega, mis lõdvestab keha.

Hinga sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Püüa lõdvestuda ja keskenduda sellele, et terve keha muutuks hingamise rütmiga järjest lõdvemaks, kuniks tunned, et oled täiesti rahulik. Õlad on pingest vabad ja meel lahti.

Edasi läheb harjutamiseks. Küsi endalt midagi ja püüa kuulata, mis vastuse su vaist ehk sisemine hääl sulle annab. Esimestel kordadel küsi midagi lihtsat, mõne väiksema probleemi kohta, kuidas sa näiteks talitama peaks. Esimesena pähe tulev vastus on tavaliselt sisehäälelt tulnud. Ära kuku analüüsima vastuse sisu või sellele vastu vaidlema, mõistusega muid variante otsima. Järgmine samm oleks talitada täpselt selle järgi, mida sulle öeldi — mida sinu vaist sulle ütles. Sest ainult sedasi me õpime vaistu aina rohkem kuulama, kui anname tema häälele võimaluse kuuldav olla. Keskendumine vaikuses ja enese maha rahustamine hingamise abil on hea võimalus alustamiseks. Siingi teeb harjutamine meistriks — nii et mida rohkem hakkad oma tegevusi vaistlikult suunama, seda enam hakkad vaistu usaldama ja elu saab lihtsam.

Ebamugavustunnete tähelepanemine on teine viis oma keha kuulda võtta. Ebamugavustunneteks on väsimus, roidumus, valu, pinged jmt. Kui tegu pole just haiguslike seisunditega, siis sageli on need “sümptomid” keha viis öelda meile, me võtaks tempot maha, peaks pausi, hoolitseks tema eest. Kui oleme väsinud, siis peame puhkama, kui tülpinud, siis pausi tegema ja käsiloleva tegevuse juurest ära minema, kui meil valutab kuskilt, siis ei tohiks hambad ristis valu alla suruda rohtu võttes, vaid leida omale mugav asend valu leevendamiseks. Kui sul on külm, sa ju võtad midagi peale, et hakkaks soojem? Samamoodi on võimalik ka teisi tundmusi kehas tähele panna.