Endometrioos on krooniline haigus, mille puhul paikneb emakaõõnt vooderdava limaskesta (endomeetriumi) taoline kude väljaspool emakat. Haiguskoldeid võib leida väikese vaagna sidekoes või munasarjades, harvem mujal. Ometi öeldakse, et pole elundit, kus endometrioos ei võiks paikneda.
Mailikal (30) diagnoositi haigus aasta tagasi. Arsti poole pöördus ta valulike seksuaalvahekordade tõttu. "Kui pärast laparoskoopilisi uuringuid selgus, et mul on endometrioosi raske vorm, olin tükk aega šokis. Kõik sai järsku selgeks: olime elukaaslasega ikka arvanud, et lapsed tulevad siis, kui ise õigeks peavad. Mingeid vahendeid me rasestumisest hoidumiseks ei kasutanud. Avastus, et me pole saanud lapsi endometrioosi pärast, keeras kõik pea peale. Olin pikka aega sügavas depressioonis."
Tartu Ülikooli naistekliiniku günekoloog Kadri Matt ütleb, et endometrioos on noorte naiste sage haigus. "Kaebused ja sümptomid võivad olla väga erinevad. Ent kui esinevad vererohked valulikud menstruatsioonid, veritsused enne menstruatsiooni, valulik seksuaalvahekord, siis tuleks pöörduda arsti poole. Olen tihti küsinud patsiendilt, miks ta varem ei tulnud. Enamasti vastatakse, et kuna emalgi oli menstruatsioon valulik, siis järelikult on see loomulik."
Valu tajutakse erinevalt, samuti pole naised kuigi varmad rääkima sugueluga seotud muredest. Ka Mailika kogus pikalt julgust. "Kuidas ma ikka lähen võõrale inimesele rääkima, et seks pole nauditav, vaid valus. Nii valus, et kõht on pinges järgmisel päevalgi. Sõbrannale sellisest asjast ju ei räägi, emale veel vähem. Kannatasin tükk aega, enne kui läksin arsti juurde."
Kadri Matti sõnul leitakse endometrioosi kõige sagedamini siiski neil naistel, kes pöörduvad arsti poole lastetuse pärast. "Levinud on mõttemall, et enne 30. eluaastat järeltulijaid ei soovita, seepärast kasutatakse hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Need aga pärsivad endometrioosi sümptomeid. Kui lõpuks ollakse lapse saamiseks valmis, selgub, et haigus on välja kujunenud. Nii pole imestada, et arst küsib: kus te seni olite? Endometrioos ei teki üleöö. Kurb on patsiendile öelda, et rong on läinud."
Haigust ravitakse kas ravimitega või kirurgiliselt. Ravitaktika sõltub ennekõike patsiendi rasestumisplaanist. Kadri Matt kinnitab, et endometrioosihaigeil on siiski võimalik lapsi saada. "Mida varem haigus avastada, seda suurem on tõenäosus, et haigus saadakse kontrolli alla ning patsient võib rasestuda. Noorematel naistel on rasestumisprotsent väga hea."
Samas võib minna ka kehvemini: endometrioosist tingitud liited võivad põhjustada viljatust. "Õnneks pole kõik endometrioosi põdevad naised viljatud," lisab arst. 

Raske diagnoosida
Aastate eest, kui ultraheliaparaate veel polnud, diagnoositi endometrioosi tihti kui põletikku. Nüüd, kui vastav aparatuur on peaaegu iga günekoloogi kabinetis, avastatakse haigus sageli liiga hilja. Miks? Naised on tagasihoidlikud ja arstid ei võta nende kaebusi tõsiselt. "Liiga sa­ge­li seos­ta­tak­se menst­ruat­sioo­ni­va­lu­sid "nai­seks ole­mi­se­ga"," arutleb Kadri Matt. "Diagnoosi hilinemise põhjus on ka naiste vähene informeeritus, endometrioosist ei teata kuigi palju."
Endometrioosi korral käituvad haiguskolded sarnaselt emakaõõnes paikneva normaalse limaskestaga. See tähendab, et menstruatsiooni ajal veritsevad ka haiguskolded nii-öelda vales kohas. "Endometrioosi kolletest erituv veri ei pääse välja. Kõhuõõnde kogunev veri hakkab ärritama naaberorganeid. Munasarjas asuv haiguskolle võib sopistuda ja moodustada tsüsti, millesse koguneb erituv veri. Need tsüstid võivad  rebeneda, põhjustades ägedat kõhuvalu. Sellistel juhtudel on vajalik erakorraline kirurgiline operatsioon."
Günekoloogi sõnul on endometrioosi puhul kõige tõhusamad hormonaalsed ravimid. Need takistavad organismis naissuguhormoonide tootmist ja põhjustavad nõnda menstruatsioonide lakkamise: tekib kunstliku menopausi või raseduse sarnane seisund. Haiguskolded vähenevad või kaovad täielikult, vaevused kaovad ja paraneb võimalus rasestuda.
Mailikal on läbitud ligi aastane ravikuur. Naine tunnistab, et see on olnud raske aeg. Depressioonist ülesaamiseks kulus kuid. "Õnneks on mul toetav elukaaslane, kes pole kaotanud optimismi. Ta kinnitab ikka, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Suur tugi on olnud arstist. Kuigi mu diagnoos oli kehv, on ta aidanud lahendusi otsida. Asi pole õnneks lootusetu. Võimalus, et meil õnnestub saada laps, on täiesti olemas."