Varasematel aastatel õnnestus mul haigestumisest enamasti pääseda. Olen üsna hea tervisega ja väike külmetus üldiselt mu tegemisi ei takista. Aga pärast laste sündi on enam-vähem tagatud, et nakatun igal aastal mõnda totrasse viirusesse. Ma pole nagunii kuigi aldis inimesi puudutama ja seda enam väldin kallistusi inimestega, kes paistavad haiged olevat. Aga lastega pole sul muud valikut kui sumbata küünarnukkideni nende tati, röga ja muude kehavedelike sees. Tavaliselt toob mõni neist haiguse koju koolist. Mu tütar Elsa on üsna vintske ja paraneb ruttu. Poeg August aga – nagu kõik mehed mu majas – muutub haigena suureks titaks. Ehkki ta muidugi ongi alles tita.

Kui meie pere mehed haigeks jäävad, hakkan ma hirmu tundma. Parema meelega põeksin ise kas või kolme külmetushaigust, kui laseksin oma mehel Rubenil või ta pojal Theol haigeks jääda. Draama, mis näiteks tavalise nohu korral lahti läheb, on nii tohutu, nagu oleks tegu surmatõvega. Kui mina annan tõbisena treeningtunde ja kannan hoolt haigete laste eest, siis mehed ei suuda voodist tõusta isegi selleks, et endale juua tuua.

Kui meie pere mehed haigeks jäävad, hakkan ma hirmu tundma.

Kahtlemata pole ma just kõige hoolitsevam inimene. Mõtlen sageli, kuidas meie arusaam inimestest – eriti meist endist – on juba loomupäraselt vigane. Aju teeb meiega trikke, saates meile selliseid mõtteid nagu: “Ega sõõrikud su dieeti ikka ära ei riku.” Või: “Joomine annab heaolutunde, seega peaksid jooma KOGU AEG!” Või: “See vaimsete häiretega kutt seal on äärmiselt võluv.” Arvan, et kui oleme haiged, siis tekitab aju meis veidra tunde, et me asja rahulikult võtaksime. Mõned inimesed (mehed) tõlgendavad seda aga nii: “Käitu nüüd nädal otsa nagu vastsündinud laps.”

Ma tean küll, et mitte kõik mehed pole sellised titad. Tean mõningaid karme vendi, kes oma asju ajades on vankunud surma piiril. Aga ega termin “meeste nohu” pole asjata populaarseks muutunud ja õigustab ennast igati. Lendsõnade leksikoni (ingl k urban dictionary) tsiteerides: “Peaaegu kõik mehed surevad meeste nohusse, kui neile ei manustata kohe suurtes kogustes mõttetuid telesaateid. Oluline on, et nad ei tõuseks voodist või mugavalt diivanilt ja et kõige lähemal asuv naisterahvas tooks neile pidevalt taskurätte ja nohuravimeid.”

Elu USAs on tänapäeval üsna mugav. See riik on sügavalt ja (minu meelest) pöördumatult kreenis, aga enamik inimesi elab suhteliselt hästi ja haigus­vabalt. Toitu jätkub küllaga ja kuigi suur osa inimestest peab ikkagi pingutama, et ots otsaga kokku saada, leidub ostmiseks rohkesti odavat Hiinas toodetud plastist kraami. Meil pole juba tükk aega olnud suuremaid haiguspuhanguid. Ehkki kui vaktsineerimisvastased oma tahte läbi suruvad, heitleme varsti taas lastehalvatuse ja rõugetega. Vean kihla, et vanasti ei läinud inimesed mingi tühipalja nohu pärast endast välja. Aga võib-olla läksid ka. Mu isal oli vend, kes jäi nohusse, seejärel tabas teda kõrvapõletik ja ta suri kaheaastaselt Eestis. Elu oli karm ja me kõik peaksime olema tänulikud, et elame just praegusel ajal, vaatamata kõigile moodsa maailma juurde kuuluvatele stressoritele. Liiklusummikud ja täis saanud e-postkastid on siiski etemad kui poolte su õdede-vendade surm põhjusel, et antibiootikume pole veel avastatud.

Nii et võib-olla tunnevad mehed nohu ees lihtsalt vaistlikku hirmu. Võib-olla tujutsesid ja virisesid meessoost koopainimesed juba siis, kui naissoost koopainimesed köhisid ja nina nuuskasid, ise samal ajal toitu ja küttepuid korjates. Ma peaksin tõesti palju mõistvam olema, aga nohus Rubeni vaatamine paneb mu kannatuse proovile. See sunnib mind mõtlema, kumb meist esimesena sureb – kas mina või Ruben. Ma peaaegu loodan, et see olen mina.

USAs elav kolumnist Kristi Luik on jaganud oma mõtteid moeajakirjades, temalt on ilmunud ka raamat “Veidrike printsess”. Praegu nuputab ta, kuidas klapitada oma trenne laste uinakuajaga ning muuta menüü tervis­likumaks, minetamata seejuures elutahet.