“Kehakaalu langetada oli meie mõte juba siis, kui esimese koera peale mõtlesime,” räägivad koeraomanikud Katrin Vellesalu ja Jaakko Vaahtoniemi. “Koera hankimine tähendab ka otsust pühenduda iga päev liikumisele.”

Nüüd täidavad Katrini ja Jaakko vaba aega treeningud ja harjutused koos karvaste sõpradega. Suvel nad matkavad, sörgivad maastikul, sõidavad jalgrattaga, orienteeruvad, talvel suusatavad. Katrini ja Jaakko peres on kaks Saksa lambakoera – pikakarvaline viieaastane tüdruk Heleros Tara ja nelja-aastane poiss Heleros Argon. Mõlemat on pererahvas koolitanud juba kutsikaeast.

“Koer on liikuva inimese parim sõber,” ütleb Jaakko. “Viib mõtted eemale pingutuselt ega räägi kellelegi, kui vahepeal hinge peaksid tõmbama. Ta paneb sind jooksurajal nägema muudki kui oma jooksukingade ninasid.”

Kui tahad koerast head seltsilist trennis, tuleb talle õpetada kuulekust ja korralikku käitumist. “Kui ma jooksen, on koer mul “tööl”, mis tähendab, et ta jääb peremehe lähedale, olles olenevalt liikumise iseloomust kas ees, küljel või taga, kuulab käske ja on igal juhul kontrollitav. Mida suurem “liiklus” jooksurajal on, seda kuulekam peab koer olema. Koer ei tohi mingil juhul segada teisi ega takistada rajal liikumist.”

Kus koeraga sportida?

Jaakko teab, et kõik jooksurajal viibijad ei ole koerasõbrad. Osa inimesi tõesti kardab vabalt liikuvat koera. “Koeraomanikuna püüan alati ennetada olukordi nii, et vastutulija näeks selgelt, et koer on kontrolli all. Kui märkan, et inimene ikkagi kardab mööduda, võin ma tee äärde minna ja käskida koeral oodata, kui inimene on möödunud. Sel põhjusel valin ma koeraga sportimiseks meelsamini sellise maastiku, kus teele satub võimalikult vähe vastutulijaid ja ma saan rohkem keskenduda liikumisele, mitte koera juhtimisele.”
Tavaliselt päästab Jaakko koerad treeningu lõpus vabaks, laseb neil omi asju ajades pisut ringi luusida ning teeb mõne lõbusa mängu. “Meie koertele meeldib visatud palle või puuoksi jahtida, seetõttu kasutame seda premeerimiseks. Preemia võib olla erinev. Peaasi, et see pakub koerale rõõmu.”

Kas teie jooksete oma koeraga?

Kui inimese ja koera vahel puudub klapp, teab aastakümneid koeri treeninud ja koolitanud Alla Petrova küsida: “Kas te jooksete koos oma koeraga?” Nii jah- kui ka ei-vastus võivad märku anda probleemist omaniku ja looma vahel. Üks mure on see, et peremees ei õpeta koera, kel puudub seetõttu distsipliin ja ta ei oska oma liigset energiat mõistlikult suunata. Kuid probleem on ka siis, kui omanik ei suhtu oma jooksupartnerisse hästi. “Inimene tahab, et koer jookseks tema kõrval. Aga väljas on koera jaoks nii palju infot – see on nagu internet,” selgitab koerte käitumise spetsialist. “Koer ei saa aru, miks ta peab nagu kott oma peremehe kõrval olema. Ta ei tohi nuuskida, kuhugi minna, tal ei tohi olla mingeid emotsioone. Ja siis tekibki konflikt.”

Koer nõuab autoriteeti

Mahasurutud koer lepib kõigega, kuid läheb sellest stressi. Kusjuures tempo ega distants pole koerale pea kunagi probleem, küll aga peremehe suhtumine temasse.

Et loomake stressivabalt ja rõõmuga oma omanikku sportimisel saadaks, tuleks ta õigesti välja treenida ja teda motiveerida. Tasub minna koertekooli, kuid head loomatundjad võivad ka ise välja mõelda motivatsioonipakette, millega sõpra treeninguks truult lippama meelitada.

Iga koer jooksmiseks siiski ei sobi. “Koer ei tohi olla teistele ohtlik. Agressiivne loom näeb maailma teistmoodi ja võib teatud olukordades üle reageerida. See iseloomustab näiteks Kaukaasia lambakoeri, kelle hulgas leidub siiski ka pehmema iseloomuga isendeid.”

Sellist tõugu koertel, keda on põlvest põlve aretatud jahtimiseks, näiteks terjerid, setterid, labradorid ja kuldsed retriiverid, on looduses väga palju huvisid, ja nemad ei sobi rangel viisil jooksmiseks. Väljas liikudes hakkavad koeral tööle jahi-, sugu-, alalhoiu-, kaitse- ja mitmed teised instinktid. Koerale, kel on nimetatud instinktid eriti tugevad, tähendab nende mahasurumine tugevat stressi ja peremehel peab olema rohkem oskusi looma rahulikult jooksma suunata.

Allikas: TP 05/2013.