Keskea rõõmud — niiti ei näe enam nõela taha ajada ja raamat tuleb lugemiseks aina kaugemale asetada. Millest tekivad silmahädad?
Väga paljudel juhtub vanuse kasvades nii, et nad näevad kaugel olevaid asju teravalt, kuid on hädas lähedal asuvate esemete ja kujutistega. Raamat tuleb lugemiseks asetada aina kaugemale, hämaras nägemine halveneb ning niidi nõela taha ajamine võib osutuda võimatuks, sest käed on justkui liiga lühikesed.
Kirglik kalamees Margo Pajuste (47) ütleb, et just niiti nõela taha pannes avastaski ta paar aastat tagasi, et midagi on muutunud — lihtsalt ei näe enam seda tööd teha. Kusjuures Margo on eluaeg olnud prillivaba ja pidanud ennast lausa kotkasilmaks. “Nüüd ajab niidi nõela taha minu 17aastane tütar,” muigab ta. Paraku muutused sellega ei piirdunud. Kalamehena on Margol vaja teha teravat silmanägemist eeldavat tööd, näiteks forellipüügil kasutatakse peibutusputukaid (leeche), mis seotakse konksule kokku sulgedest, lõngast ja karvatuttidest. No katsu sa seda teha, kui silm ei seleta. “Ma ei ole leeche sidunud juba kaks aastat ja otsustasin, et forelli saab püüda ka tavalise landiga.”
Ta ütleb, et prillipoes käis ta tegelikult ära, kuid sealse nägemisuuringu tulemused ei tundu väga usaldusväärsed — üks silm vajaks justkui 0,75 plussläätse, kuid lugedes tundub probleem olevat ikkagi mõlemal silmal. “Plaan on teha veel üks uuring. Kõige lihtsam on muidugi proovida “turuvärava” prillidega, et kuidas tunne on. Saab ju ühe klaasi ära võtta ja ongi selge, kas on mure ainult ühe silmaga või mõlemaga,” ütleb Margo ja lisab, et lükkab prillide soetamist võimalikult kaua edasi.
Nuta või naera, aga kaarti ei näe!
Orienteerumisega tegelev Kaja Sepp (48) on eluaeg olnud tugevalt lühinägelik ning harjunud, et kaugel olevaid asju ta ei näe. Sellepärast kasutab ta jooksurajal läätsesid. Et ka lähedale võib mitte enam näha, avastas Kaja täiesti ootamatult. “2014. aasta maikuus osalesin Põlva matkaklubi korraldatud 24 tunni matkal. Öösel, kui retkeliste rivi juba pikaks oli veninud, jäin vahepeal omapead ning ühes teeristis tuli kaarti lugeda. Nagu sportides-matkates ikka, olid mul silmas kontaktläätsed. Hoolimata sellest ei suutnud ma kaardil olevat kribu-krabu näha!” meenutab Kaja. Muidugi pani ta tookord asja öise hämaruse, tuhmunud lambi, halva kaardi ja unetusest väsinud silmade süüks.
Paraku kordus mure ka kõikides teistes olukordades kõikide teiste kaartidega. “Kõrgusjooned sulavad kokku, kiri muutub loetamatuks. Ei erista, kas on tegu raudtee või elektriliiniga, lohu või künkaga… Õnneks ei orienteeru ma enam sageli, aga ebamugav on see siiski.” Ta on lähenenud asjale leidlikult, sest egas kaarti pole vaja uurida ainult sportides, vaid ka muidu, näiteks võõras linnas tee leidmiseks. “Abi on nutitelefonist, kus saab kaarti mugavalt suureks venitada. Sõbra soovitusel õppisin ära nipi, kuidas teha paberil orienteerumiskaardi probleemsest kohast telefoniga foto ning siis seda fotot telefonis suurendada. Lahendus missugune!” Kaja on mõelnud uurida, kas leidub kontaktläätsesid, millega näeb nii lähedale kui ka kaugele, kuid kuna vajadust nende järele on ta tundnud peamiselt spordirajal, pole ta veel midagi ette võtnud.
Tüüpiline ealine iseärasus
Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) oftalmoloog Pille Tein ütleb, et 40. eluaastates tekkiv vanuseline kaugnägevus ehk presbüoopia on ealine iseärasus ning see on tingitud silmaläätse vananemisest ning elastsuse ja kumerdumisvõime vähenemisest. “Presbüoopia algabki tavaliselt nägemishäirete tekkimisega lähedale vaadates ja hämaras lähitööd tehes või lugedes. Lähedal asuvaid esemeid ja peent kirja hakatakse nägema häguselt, kaugel olevaid esemeid aga nähakse endiselt hästi. Hea valgustuse korral võib lugemisprillide kasutamist mingi aja edasi lükata,” ütleb Tein. “Enamasti tekivad kõigil lähedale fokuseerimise raskused 40.–50. eluaasta vahel. Isegi lühinägevuse ehk müoopiaga inimesed märkavad, et oma prillide või kontaktläätsedega lähedale fokuseerimine muutub raskemaks ja sageli on kergem vaadata ilma prillideta.”
Kaugnägevus ehk hüperoopia või hüpermetroopia on tegelikult terava kujutise tekkimine piltlikult öeldes silma taha ehk silmatelje pikkus on väiksem kui võrkkestale terava kujutise moodustumiseks vajalik. Enamasti sünnivad lapsed kaugnägevusega, kuna nende silm on väike ja alles kasvades omandab õige teljepikkuse. Lapseea kaugnägevust aitab dr Teini sõnul vähendada läätse kumeruse muutmine silmasiseste lihaste abil, sest silmalääts on väga elastne. “Väike kaugnägevus ei ole probleem ja võib jääda püsima ka täiskasvanueas. Kui see on vähene, siis kuni 40. eluaastani suudetakse oma läätse kumeruse ja elastsusega need vead likvideerida,” selgitab ta.
Prille tuleb uuendada
Dr Tein ütleb, et lugemisprillide uuendamisest ilmselt pääsu pole ning seda tuleb teha vähemalt iga 2–3 aasta tagant. See kehtib nii nendele, kel pole varem prille olnud, kui ka lühinägelikele, kellel tuleb silmade lähitööks n-ö miinust aja jooksul vähendada.
Prillide määramisega tegelevad tänapäeval optometristid ja enamikus optikapoodides on see võimalus olemas. Siiski soovitab dr Tein esmase prilliretsepti saada silmaarstilt ning kindlasti käia vastavalt tema soovitustele edaspidi silmakontrollis.
Omaette patsientide grupi moodustavad need, kellel hakkab tekkima läätsekae ehk katarakt. “See loob omakorda nn miinusprilliefekti, enamasti ilmneb see 70+ vanuses. Kui sellises eas kujunevad nägemishäired, olgu siis kaugele või lähedale vaadates, tuleb kindlasti võtta ette käik silmaarsti juurde,” ütleb dr Tein.