Kirglik kalamees Margo Pajuste (47) ütleb, et just niiti nõela taha pannes avastaski ta paar aastat tagasi, et midagi on muutunud — lihtsalt ei näe enam seda tööd teha. Kusjuures Margo on eluaeg olnud prillivaba ja pidanud ennast lausa kotkasilmaks. “Nüüd ajab niidi nõela taha minu 17aastane tütar,” muigab ta. Paraku muutused sellega ei piirdunud. Kalamehena on Margol vaja teha teravat silmanägemist eeldavat tööd, näiteks forellipüügil kasutatakse peibutusputukaid (leeche), mis seotakse konksule kokku sulgedest, lõngast ja karvatuttidest. No katsu sa seda teha, kui silm ei seleta. “Ma ei ole leeche sidunud juba kaks aastat ja otsustasin, et forelli saab püüda ka tavalise landiga.”

Lugemisega leiutas Margo uue süsteemi. Talle on juba aastakümneid meeldinud ennast õhtuti magama lugeda ja nüüd sätib ta ennast külili, raamat vastu seina. “Vaikselt nihkun raamatust aina kaugemale,” ütleb ta. “Lugemisprillide soetamiseni pole ma veel jõudnud, sest arvutiga töötamist ei ole probleem seni seganud.”
Kalamees Margo Pajuste on jännis sulgedest ja karvadest tehtavate peibutusputukate meisterdamisega, sest silm ei seleta enam.

Ta ütleb, et prillipoes käis ta tegelikult ära, kuid sealse nägemis­uuringu tulemused ei tundu väga usaldusväärsed — üks silm vajaks justkui 0,75 plussläätse, kuid lugedes tundub probleem olevat ikkagi mõlemal silmal. “Plaan on teha veel üks uuring. Kõige lihtsam on muidugi proovida “turuvärava” prillidega, et kuidas tunne on. Saab ju ühe klaasi ära võtta ja ongi selge, kas on mure ainult ühe silmaga või mõlemaga,” ütleb Margo ja lisab, et lükkab prillide soetamist võimalikult kaua edasi.

Enamasti tekivad kõigil lähedale fokuseerimise raskused 40.–50. eluaasta vahel.

Nuta või naera, aga kaarti ei näe!

Orienteerumisega tegelev Kaja Sepp (48) on eluaeg olnud tugevalt lühinägelik ning harjunud, et kaugel olevaid asju ta ei näe. Sellepärast kasutab ta jooksurajal läätsesid. Et ka lähedale võib mitte enam näha, avastas Kaja täiesti ootamatult. “2014. aasta maikuus osalesin Põlva matkaklubi korraldatud 24 tunni matkal. Öösel, kui retkeliste rivi juba pikaks oli veninud, jäin vahepeal omapead ning ühes teeristis tuli kaarti lugeda. Nagu sportides-matkates ikka, olid mul silmas kontaktläätsed. Hoolimata sellest ei suutnud ma kaardil olevat kribu-krabu näha!” meenutab Kaja. Muidugi pani ta tookord asja öise hämaruse, tuhmunud lambi, halva kaardi ja unetusest väsinud silmade süüks.

Paraku kordus mure ka kõikides teistes olukordades kõikide teiste kaartidega. “Kõrgus­jooned sulavad kokku, kiri muutub loetamatuks. Ei erista, kas on tegu raudtee või elektriliiniga, lohu või künkaga… Õnneks ei orienteeru ma enam sageli, aga ebamugav on see siiski.” Ta on lähenenud asjale leidlikult, sest egas kaarti pole vaja uurida ainult sportides, vaid ka muidu, näiteks võõras linnas tee leidmiseks. “Abi on nutitelefonist, kus saab kaarti mugavalt suureks venitada. Sõbra soovitusel õppisin ära nipi, kuidas teha paberil orienteerumiskaardi probleemsest kohast telefoniga foto ning siis seda fotot telefonis suurendada. Lahendus missugune!” Kaja on mõelnud uurida, kas leidub kontaktläätsesid, millega näeb nii lähedale kui ka kaugele, kuid kuna vajadust nende järele on ta tundnud peamiselt spordirajal, pole ta veel midagi ette võtnud.

.

Tüüpiline ealine iseärasus

Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) oftalmoloog Pille Tein ütleb, et 40. eluaastates tekkiv vanuseline kaugnägevus ehk presbüoopia on ealine iseärasus ning see on tingitud silmaläätse vananemisest ning elastsuse ja kumerdumisvõime vähenemisest. “Presbüoopia algabki tavaliselt nägemishäirete tekkimisega lähedale vaadates ja hämaras lähitööd tehes või lugedes. Lähedal asuvaid esemeid ja peent kirja hakatakse nägema häguselt, kaugel olevaid esemeid aga nähakse endiselt hästi. Hea valgustuse korral võib lugemisprillide kasutamist mingi aja edasi lükata,” ütleb Tein. “Enamasti tekivad kõigil lähedale fokuseerimise raskused 40.–50. eluaasta vahel. Isegi lühinägevuse ehk müoopiaga inimesed märkavad, et oma prillide või kontaktläätsedega lähedale fokuseerimine muutub raskemaks ja sageli on kergem vaadata ilma prillideta.”

Esmase prilliretsepti saab silmaarstilt, edasi tuleks vastavaltarsti soovitusele käia silmakontrollis.

Kaugnägevus ehk hüperoopia või hüpermetroopia on tegelikult terava kujutise tekkimine piltlikult öeldes silma taha ehk silmatelje pikkus on väiksem kui võrkkestale terava kujutise moodustumiseks vajalik. Enamasti sünnivad lapsed kaugnägevusega, kuna nende silm on väike ja alles kasvades omandab õige teljepikkuse. Lapseea kaugnägevust aitab dr Teini sõnul vähendada läätse kumeruse muutmine silmasiseste lihaste abil, sest silmalääts on väga elastne. “Väike kaugnägevus ei ole probleem ja võib jääda püsima ka täis­kasvanueas. Kui see on vähene, siis kuni 40. eluaastani suudetakse oma läätse kumeruse ja elastsusega need vead likvideerida,” selgitab ta.

Prille tuleb uuendada

Dr Tein ütleb, et lugemisprillide uuendamisest ilmselt pääsu pole ning seda tuleb teha vähemalt iga 2–3 aasta tagant. See kehtib nii nendele, kel pole varem prille olnud, kui ka lühi­nägelikele, kellel tuleb silmade lähitööks n-ö miinust aja jooksul vähendada.

Prillide määramisega tegelevad tänapäeval optometristid ja enamikus optikapoodides on see võimalus olemas. Siiski soovitab dr Tein esmase prilliretsepti saada silmaarstilt ning kindlasti käia vastavalt tema soovitustele edaspidi silmakontrollis.

Omaette patsientide grupi moodustavad need, kellel hakkab tekkima läätsekae ehk katarakt. “See loob omakorda nn miinusprilliefekti, enamasti ilmneb see 70+ vanuses. Kui sellises eas kujunevad nägemishäired, olgu siis kaugele või lähedale vaadates, tuleb kindlasti võtta ette käik silmaarsti juurde,” ütleb dr Tein.

.

Odavprillid pole parim lahendus

Prillide soetamine pole odav lõbu ja kõige lihtsam võib tunduda haarata lugemiseks sobilikud silmaklaasid mõne euro eest odavpoest või turult. ITK silmakliiniku õde Svetlana Ismagilova ütleb, et see pole päris õige ja niimoodi prille ostes võib valida hoopiski mittesobivad.

“Inimene ei tea ise oma silmade seisukorda. Prille valides võib küll tunduda, et nendega näeb hästi, kuid tegelikult on tähtis ka see, kui kaua saab nendega lugeda ja kas näeb ka peenikeses kirjas teksti,” ütleb Ismagilova. “Silmade seisukord võib olla erinev ja nägemisvõime ei pruugi silmadel olla sama. Sellepärast tuleb muretseda sellised prillid, mis sobivad mõlemale silmale.”

Valede prillidega väsivad silmad kiiresti. Need ei riku Ismagilova sõnul küll otseselt nägemist, kuid silmad või pea võivad valutama hakata. “Aidata saab siiski vaid õigete prillidega, mitte sellistega, millega vaid suure pingutamisega näeb hädapärased 50–70 protsenti.”