Miks on Saaremaal tegelikult hea? Avame seda saart ebatavalise kandi pealt

Miks on Saaremaal hea olla ja miks ka need, kes Saaremaal igapäevaselt ei ela, võiksid mõne kaugema paiga asemel puhkuse vahel hoopis Saaremaal veeta? Vaat sellepärast, et Saaremaal on lahe! See on just parasjagu nii kaugel, et tekiks reisimise tunne — Tallinnast saab saarele ju lausa lennnukiga.

Peale kõigile teada ja väga atraktiivse Kaali-Angla-Panga-Sõrve tuletorn-Kuressaare loss-ringi on Saaremaal nii palju põnevat ja veel avastamata kante. Mulle meeldivad just sellised massidest puutumata salarajad, mida jagan rõõmuga ka oma külalistega. Ole vaid tark õigele teele keerama ja valmis imest avasilmi osa saama.

Ikka läände

Saaremaa lääneserv köitis ja võõrustas külalisi juba ammu enne, kui sõna „turism“ meie keelde tuli. Juba 19. sajandi keskel käisid Riia ja Tartu ülikooli loodushuvilised meie saare põnevat ja haruldast loodust vaatamas ning uurimas. Ei ole nii, nagu ütles mu vanaema: „Ühed ätsed keik, aitvad einaks küll.“ Meite kadakased rannamaastikud on kohati taas lammaste ja lehmade harida. No kes on kuulnud, et siinsed põllud ja niidud on täis looduslikke orhideesid? Imedemaa on see Saaremaa, seda peab ütlema! Spaamõnusid on supelsaksad nautinud siin juba pea 200 aastat.

Kihelkonna kant

Täna on Saaremaa kaugema kandi kunagisest vägevusest jutustamas suurejooneline iidne kirik, mille värskelt renoveeritud Steini orel on ilmselt vanim omataoline töösolev instrument kogu Eestis. Kaunis karge põhjamaine gootika. Keskaegse kodakiriku küljes on sihvakas 120-aastane torn, mille tipus peab korda uhke sabaga kukk. Hmm, hiljuti nägin, kuidas noored kajakad kukega suhelda proovisid, kuid kukk neile uhkelt selja keeras. Külas on siiani kena komme, et laupäeva õhtuti kell kuus juhatab kirikukell nädalavahetuse sisse ja pühapäeva õhtul kell kuus teatab kellahelin uue töönädala algusest.
Kiriku kõrval seisab aga juba üle 350 aasta tänaseks ainus Baltimaade kellakoda, mille kellad siiani iga päev keskpäeva kuulutavad. Siinsed vaated kirikule, kellakojale ja merele on inspireerinud loomeinimesi alustades Peeter Südast ja Konrad Mäest kuni Aadu Hindi ja isegi Tammsaareni välja, Jaan Tättest ja Meisterjaanist rääkimata.

Lümanda kant

Seal on iidsed tuuleveskid, millest mõned ehk ka jahu teeksid, kui oleks tahtjaid. Siin asub meie oma peaaegu 500-aastane iidselt iginoor ja hästi ilus Leedri küla koos ettevõtlike elanikega. Leedris on bussifirma, kuulus lapitekimeister ja Tallinnast pakku kolinud ajakirjanik, kelle pere kasvamise lugu saab aeg-ajalt kvaliteetmeedias jälgida. Seal on kadakasiirupikoda, küla õllemeister, Leedri küün ja külaväli ülesaaremaaliste pidudega, rääkimata kaitsealusest kiviaia-tänakute süsteemist, mis kannavad 21. sajandi inimese hoobilt ajas 200 aastat tagasi.
Siia kanti jääb ka Eestimaa üks unikaalsemaid tööstusmuuseume — Lümanda lubjapark, mis on tore näide sellest, kuidas ajalugu kaasajaga kokku sobitub. Metsadest leitud mättad osutusid vanadeks lubjaahjudeks! Kohaliku Aleksandrikooli ehitamiseks oli materjali vaja, kuid kaugelt lubja vedamine oli kallis ning nii otsustasidki kohalikud mehed ise oma laste kooli tarbeks lupja põletama hakata. Kool sai valmis ning muudki Saaremaa ja mandri tähtsad hooned valgeks lubjatud. Priit Penu puhastas vanad ahjud metsast välja ja küsis vanemate meeste käest tarkust ning nõu, kuidas lubjatootmisega taas algust teha. Nii ongi tänapäeval Lümandas ühendet täielik ökotootmine ja turism. Sellist asja mujal Euroopas ei näe! Matkarajal rännates saab kenasti selgeks, kuidas paekivist saab lubi ja vajadusel saab kaasa osta valge või toonitud lubjapasta, et maamaja ahi või laudasein õige ja loodussõbraliku värviga ergumaks muuta.
Lümanda söögimaja ei vaja tutvustamist, selle kuulsus käib kaugelt üle Saare- ja Eestimaagi piiri — söögimaja on ju nimetatud Eesti 50 parima söögikoha hulka! Söögimajas ei räägita tervislikust ja puhtast toidust, vaid seal lihtsalt tehakse puhast ja loomulikult ka tervislikku toitu juba üle kahekümne aasta — palju varem, kui see „õige“ söömine Eestimaal populaarseks muutus. Perenaise käes on ka kõrval asuva vana õigeusukiriku võti ja kokkuleppel saab seda külastada. Saarlaste suhe õigeusu kirikuga väärib omaette lugu.

Loona ja Vilsandi Rahvuspark

Loona mõis, mis pakub tänapäeval varju ka Vilsandi rahvuspargi keskusele, on üks väheseid mõisu Saaremaal, mis on tänaseni säilinud, kenasti taastatud ja kuhu on külastajad alati oodatud. Põneva looga ning salapärase keskaegse keldrikäiguga nunnakloostrist on saanud tore looduspuhkuse paik. Mõisa kastellis asuvast RMK külastuskeskusest saab saarelisteks tegevusteks mõtteabi ka üksildane uitaja, rääkimata rühmareisijatest.
Vilsandi rahvuspargi esiisa — Vaika linnuriik — ulatub aga aega, mil Eesti vabaduseni kulus veel aastaid. 1910. aastal sõlmitud lepinguga pandi alus Baltikumi, kui mitte kogu toonase Tsaari-Venemaa esimesele looduskaitsealale. Meie looduskaitse on kaheksa aastat vanem kui Eesti iseseisvus. Täna saame rahvuspargi väärtustena nimetada peale lindude ka fossiilseid panku, looduslikke orhideesid, hallhülgeid ja väga hästi hoitud kultuuripärandit. Triibuseelik ja oma keelgi on igati au sees ning käibel.

Tuulised rannad

Kihelkonna kandi vandiraiujad ja Saaremaa viikingid on olnud kuulsad ka ülemere maades. Tänaseks on sellest järel lood oskajatest laevaehitajatest, julgetest meremeestest, reederitest ja kaptenitest.
Papissaare sadamalgi on omad lood jutustada. Praeguse varemetes väikese sadamapaiga lugu on uhke ja räägib üle Eesti- ja Liivimaa randade tuntud laevaehitajatest. Papissaare vesilennukite angaarid teavad rääkida, et siinses lahes on varju leidnud Tsaari-Venemaa suurim vesilennuk Ilja Muromets. Siinsamas ehitati 19. sajandi keskpaigast kuni teise ilmasõjani 36 avamerepurjekat. Metsad varjavad endas militaarajaloo jälgi nii esimesest kui ka teisest suurest sõjast. On, mida avastada!

Tagamõisa ja Odalätsi ja Harilaid ja Kiipsaare ja …

Otse sõites jäävad teele Kihelkonna linnamägi ja luitemännik, veel veidi eemal asuvad Odalätsi maagilised allikad. Vasakule keerates aga jõuab varsti Jaagarahu sadamasse ja siis juba Tagamõisa poolsaarele. Kauge kui Sõrve säär, kuid ikka omanäoline tänu fossiilirikastele pankadele ja randadele, rääkimata Harilaiust ja Kiipsaare viltusest majakast, mis kaunistab justkui Pisa tornina Eestimaa üht läänepoolsemat tippu. Kui aga Kihelkonnast paremale keerata, jõuab ühte omanäolisemasse muuseumisse Viki külas. Nimelt kinkis talu viimane peremees oma perekonna päriskodu üle 50 aasta tagasi Saaremaa muuseumile, mis tähendab, et kõik siinsed eksponaadid on päris ja just selle pere inimeste tehtud.