Kui mul on elus pingeline aeg, siis toimin seesuguste perioodide tarbeks juba aastate eest kaasa korjanud hiina taoistliku vanasõna „sillast tuleb üle minna, kui see sul ees on” järgi. Tegelen ainult nende küsimustega, mis on minu ees, mis vajavad lahendamist. Surun end mõtte jõul ees seisva silla juurde, ei fantaseeri tulevikust ega sellest, mida hirmsat võib juhtuda. See ei tähenda, et elus ei võiks olla suurt visiooni või unistust – neid tasub sihikindlalt luua.

Süvenedes seekordse ajakirja stressitaluvuse loosse, selgub, et minu juhtmõttel võiks olla kena koht keeruliste eluetappidega toimetulekul. Jah, elu on stressirohke, isegi kui teele ei satu suuremaid kriise. Järjest enam on aga teaduslikke tõendeid, et paljud haigused on otseselt tingitud stressist – kõige otsesemalt südame-veresoonkonnahaigused ja igasugu kõhuhädad. Miks aga mõned inimesed taluvad pingekoormust paremini kui teised? Selgub, et stressitaluvus on õpitav. Sellest on seekordses ajakirjas ka juttu.

Lapsepõlvest saati on mul tunne, et septembris on uus algus. Nüüd tuleb end kokku võtta. Ka täiskasvanuna. Tuleb trenni minna, tervisliku toitumisega alustada, grilli- ja veiniõhtud seljataha jätta. Psühholoogiateemalises mõtiskluses räägibki Meelike Saarna uutest algustest. Vaatan enda ümber ja näen järjest rohkem julgust teha elus kannapöördeid, igas vanuses. Ikka nii, et endal oleks hea, nagu räägib Ithaka Maria kaaneloos. Meelike soovitab julge kannapöördena õppima minekut.

Head uut algust teilegi!

Heidit