Hommikul kutsus poeg kiirabi. “Selleks ajaks oli rinnus juba väga võõras tunne ja mind otsustati otse Tartusse viia.” Naine viibis nädala ülikooli kliinikumi intensiiv­ravis. “Arstid ja õed imestasid, et olin ainus patsient, kes oli kogu aeg nii naeratava näoga, mis sest, et ise peaaegu mineku peal,” jutustab Janne. Ta usub, et just positiivsus aitaski tal raskes seisundis vastu pidada. “Mind taheti juhitavale hingamisele panna, aga ma palusin, et äkki saab kuidagi ilma selleta – olin nõus kõike tegema, mida vaja. Küsiti, kas ma kõhuli magan. Vastasin, et mis iganes. Kõrvalvoodis suri samal ajal keegi, see oli päris hirmus. Püüdsin endale sisendada, et keskenduda tuleb iseendale, muidu ei parane.” Pärast intensiivi tuli Jannel veel kuu aega haiglas olla, siis algas Tartus taastusravi. “Kõndisin pargis rulaatori ja hapnikuballooniga,” meenutab ta...

Jaga
Kommentaarid