“Täitsa huvitav on vaadata, kuidas sinusugused kuumad tüdrukud vananevad,” lausus mulle ükspäev mu õde. “Naljakas, kuidas sa sellega hakkama saad.”

Esiteks ei arva ma, et olen kunagi “kuum” olnud. Ma olin üsna kena, aga ei saa öelda, et kui ma ruumi astusin, oleks vestlus paugupealt katkenud. Ja kuigi üsna kena olemine võib mõnes olu­korras kasuks tulla, ei aidanud see mind romantika vallas põrmugi ega takistanud inimesi minu välimuse kohta õelaid märkusi tegemast.

Kuidas ma oma õe arvates sellega siis “hakkama saan”? Kuidas “saada hakkama” mis tahes loomuliku nähtusega?