Olen 47aastane terve inimene. Ma pole kunagi juurelnud selle üle, kas olen hilises, ­varases või keskmises keskeas, kuid matemaatilise keskpaiga lähedal – kui mõelda saja aasta pikkust elu – olen ma küll. Nimelt lubasin endale ammu-ammu, et elan saja-­aastaseks. Vähemalt. See kurss on paigas ja plaan jõus. Olen selle eesmärgi saavutamiseks omalt poolt panustanud, viimasel ajal isegi teadlikumalt, kuid aastate lisandudes tikuvad pähe igasugused mõtted, üks vastuolulisem kui teine. Äkki ma jään haigeks? Või hakkab mul mälu jupsima? Mis siis, kui ma ei saa enam liikuda?

Kui noor olla on kuidagi sirgjoonelisem kontsept, siis vananeda ja vana olla enam nii lihtne ei ole. Oma praeguse vanuse mätta otsast vaadates hakkabki 40ndates mingi imelik nihelemine. Mulle tundub, et noor ollakse vastuoludeta – sa oled numbri poolest noor, su sisemus ütleb, et oled noor, ja ka teised peavad sind nooreks. Neljakümnendates aga…