Minul ja mu sõpruskonnal on viimasel ajal olnud liigagi palju sääraseid mõtteid, mis panevad küsima, kuivõrd nihkesse võib reaalsus minna, kui oma hirmu ja isegi paranoiliste mõtetega kaasa minna. Mulle tahetakse halba; mind räägitakse taga; mind jälgitakse – nii kerge on teistest ja maailmast halba uskuda.

Kahtlustavad ja kurjaendelised mõtted võivad pähe pugeda juba ühe halvasti magatud öö järel või pärast stressirikast perioodi. On üsna tavaline, et just siis tuleb mõte minna arsti juurde oma peavalust rääkima, sest äkki on tegu ajukasvajaga, või tekib tung kontrollida, kus on su lähedased ja kas nendega on kõik korras. Mõni kontrollib üle suitsuandurid ja ukselukud ning haarab poest kaasa ka viis kilo soola ja varuks tikke. Sama teed pidi võib pimedalt uskuda, eriti kui kirjutatakse juba kolmes eri kohas, et maailm on lapik ja reptiilid valitsevad maailma ning selle vastu aitab, kui paned sokid ristikujuliselt ööseks voodi ette. 

Ärevus ja hirm on kehas tugevalt tunda, seepärast arvatakse, et neurokeemiliselt käib paranoia sama teed pidi. Eesti neuroteadlane Jaak Panksepp on seda kirjeldanud kui hirmusüsteemi ajus. Kui keha on ärevil ja hirmul, peab...

Loe edasi juba artiklist.