Saladuse ilmsiks tulek raputas paigast kogu senise elu. Kuidas hingetraumast üle saada?

Kuidas minna edasi, kui elu raputab su tõsisesse hingelisse kriisi ja ise väljapääsu ei leia? Ajakirjanik Krista Kiini (51) tabas aastate eest šokk, mille tagajärgedega toimetulekuks otsustas ta proovida konstellatsiooniteraapiat.

Viie aasta eest tõmbas kodukoha klatšimoor oma juhuslikult poetatud lausekatkega mul vaiba alt kõiges mu eluraamistiku tugiposte puudutavas – ilmsiks tuli suguvõsa varjatud saladus. Ema ja isa, keda arvasin olevat päris, olid tegelikult kasuvanemad. Bioloogiline ema jättis mu maha juba sünnitusmajas.

Küsida, uurida ja selgust saada polnud enam suurt kelleltki. (Kasu)vanemad olid surnud juba üle kümne aasta tagasi, nappe andmeid oskas jagada vaid tädipoeg, rohkem lähemaid sugulasi ei leidu. Kogu senine – näiline – turva­tunne asendus viha ja raevuga. Bioloogiliste vanemate, täpsemini ema vastu, kes minust loobus. Kasu­vanemate vastu, kes aastakümneid varjasid ja valetasid. Jaa, muidugi, andsin küll endale aru, et oleks võinud ju veel kehvemini minna – vähemalt ei kasvanud ma lastekodus –, kuid tänulikkuse asemel süvenes põlgus. Sellest ajast peale ma surnu­aeda enam ei läinud. Mitte et ma seal varem sageli oleksin käinud, kuid nüüd jäid ära ka hingede­päeva ja jõulude aegsed küünla­panekud. 

Tühimikust hinges tekkis totaalne hingeline kriis, mis viis abi otsima sensitiivi juurest – elu rasketel hetkedel olen ikka kippunud pöörduma pigem alternatiivsemate suundade kui klassikalise psühholoogia poole. 

Mida ütles Kristale sensitiiv, kuidas kulges naise tervenemise tee ning kuidas kommenteerib kõnealust psühhoteraapia meetodit nõid Kirsti Timmer, loe edasi juba artiklist.