Nutiajastu nuhtlus – nutikael. Millised on moodsa tõve tagajärjed ja eneseabivõtted vaevuste vaigistamiseks

Pärast seda, kui õun telefoni peale sai, pole miski enam endine. Ei kohvikus, bussis, jõusaalis ega isegi mitte riigikogus hääletuse ajal. Kõige vähem aga lülisambas, mida ohustab nüüd nutikael.

Kõhnapoolne, trendikalt sätitud juustega noormees, vanust pealtnäha 15–16, sammub jõusaali venitusnurka, pea kummardunud uudistavalt telefoni kohale. Ta haarab kastist venitusrulli, seinalt rippuva mati ja võtab sellel istet. Näpp jätkab lehitsemist ekraanil. Võimlemisrull ootab. Mööduvad minutid. Noormehele meenub rull. Ta teeb aeglaselt kümmekond rullimist ja pöörab pilgu taas telefonile. Minutid tiksuvad. Ta rullib veel korra, paneb mati tagasi seinale ja lahkub, silmad ikka telefonis. Ta pole erand. Samasugust vaatepilti näeb koolis, teatrietenduse vaheajal, ühissõidukis ja mujal – ainult et massistseenides.

Mis on tagajärg? Uus ajastu koos Facebooki, Tinderi ja sadade muude haaravate ahvatlustega on asunud arendama nutikaela. Mis imetabane liik see selline on ja kuidas tekib, selgitab Tartu Ülikooli kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse taastusravi osakonna juhataja ja füsioterapeut Mati Arend.

Pea kaalub keskmiselt viis kilo ja kui pea on otse, toetab seda lülisammas. Mis juhtub, kui unustame pilku telefoni või tahvel­arvuti ekraanilt tõsta? Pea muutub lülisamba suhtes raskemaks ja mida lähemale pea ekraanile vajub, seda tugevamat survet avaldab see raskus lülisambale. “Kui pead alla vaadates ette kallutada, ei toeta seda sisuliselt miski ning see jääb rippuma,” kirjeldab Mati Arend.