Minul ja mu sõpruskonnal on viimasel ajal olnud liigagi palju sääraseid mõtteid, mis panevad küsima, kuivõrd nihkesse võib reaalsus minna, kui oma hirmu ja isegi paranoiliste mõtetega kaasa minna. Mulle tahetakse halba; mind räägitakse taga; mind jälgitakse – nii kerge on teistest ja maailmast halba uskuda.

Psühholoogiliselt saab kahtlustamist selgitada sel moel, et tegu on võõraga, kelle vastu pole usaldust ning kellele on lihtne omistada halbu kavatsusi. Kahtlustavad ja kurjaendelised mõtted võivad pähe pugeda juba ühe halvasti magatud öö järel või pärast stressirikast perioodi. On üsna tavaline, et just siis tuleb mõte minna arsti juurde oma peavalust rääkima, sest äkki on tegu ajukasvajaga, või tekib tung kontrollida, kus on su lähedased ja kas nendega on kõik korras. Mõni kontrollib üle suitsuandurid ja ukselukud ning haarab poest kaasa ka viis kilo soola ja varuks tikke.