Mul pole just sageli luksust kirjutada kolumne Eestis, aga kui säärane juhus avaneb, tundub see omamoodi preemiana. Jõudsin kohale alles eile õhtul, nii et esialgu pole mul kirjutada muust kui sellest, kuidas käsin oma pereliikmetel tuppa tulles kingad jalast võtta või kasutada siin olles vähem tualettpaberit, sest meil pole võimalik osta seda 20 paki kaupa hulgilaost, nagu teeme kodus. Selline erinevuste müriaad Eesti ja USA vahel paneb mind alati imestama.

Tegelikult valdab mind iga kord, kui pean söögikohtades leppima väiksemate portsjonitega ja kasutama lõputute majapidamis­paberi­rullide asemel kaltsu, mõnus kodune tunne. Ka tekitavad mõningast tundeliigutust külmkapp, mis on mu kodusest külmikust neli korda väiksem, ja tualetipott, mille loputus­kast hakkab täisvõimsusel tegutsema alles siis, kui seda rohkesti tagant torkida. Samuti meeldib mulle kuivatusresti lahti voltida, kui pereliikmed küsivad, kus siin pesukuivatusmasin on.

Kristi värvikaid muljed taas kodumaal olemisest loe edasi juba artiklist.