Mul on küll võti olemas, aga see keerab halvasti. Peab kuidagi nõksutama.

Jõuan tagasi, lasen kella. Ema ust lahti ei tee. Hõigun: “See olen mina, Heidit!”

Ta on lülitanud välja nii laua- kui ka mobiiltelefoni. Temaga ei ole võimalik kontakti saada. Iga kord, kui tema juurde lähen, võin leida…

Hirmust kaotasin pooleks aastaks hääle. Käin Vikerraadios “Rahva teenrite” saates rääkimas ja oli pingutus endast jutuhääl välja pressida. Jäin peaaegu tummaks.

Hanna-Liina Võsa on mitut puhku kaotanud hääle ja kord oli põhjuseks “lihtsalt murtud süda ja vaimne blokk”. See on hea näide, kuidas vaimne mure võib väljenduda füüsiliselt. Loe kaanelugu siin.

Ka une kvaliteedist rääkivas loos on juttu, et vahetustega töö võib põhjustada depressiooni ehk vaimseid probleeme, rääkimata sellega seotud südame-­veresoonkonnahaiguste ja suhkurtõve riskist. Meie keha ja vaim on tervik.

Vaimu aga toidavad magusasti unistused. Inglise keeles on väljend day dreaming, tõlkes ilmsi unenägude nägemine. Inimesed, kes pole oma eluga rahul, kaotavad ka unistused. Kuid unistada võib kõigest. Milline näeb su kodu välja kümne aasta pärast? Mida partnerlussuhe võiks sulle anda? Kuidas sa ise end tunda tahaksid?

Joogaõpetaja Pille Eikner sõnastab unistuse: “Soov, mis ei lähe üle.” Mina soovin reisida Nepaali ja küllap see soov ka täitub. Mõtlen aga, et unistamine võib olla ka elust suurema pildi loomine: millist elu ma tahan ja – mis veelgi olulisem – kuidas end seejuures tunda soovin.

Ideaalsena näiva elukorralduse puhul võidakse olla väga õnnetud, samal ajal aga võivad Siberisse küüditatu lapsepõlvemälestused olla hoopiski helged. Oluline pole kest, vaid kuidas me end selles tunneme.

Teinekord me ei tunne end oma kehas hästi. Kristi räägib ajakirjas, kuidas kaotas kümme kilo ilma igasuguse dieedita. Ta liigub tänu koerale rohkem ja sööb väiksemaid portsjoneid – ka saiakesi ja rasva­pirukaid, aga vähem. Mul on sama nipp.