Muusikaõpetaja Lembet (43) teab kogu tema suur tutvusringkond kui igiliikurit ja käimatõmbajat, kes suudab inspireerida paljusid. Lembe paneb laulma ka lapsed, kes viisi ei pea, ja pilli mängima need, kes pole varem muusika­riistu lähedalt näinudki. Ta ise valdab mitut pilli, esineb tihti ja mängib spontaanselt oma rõõmuks. “Viimane aasta on olnud mulle kohutavalt raske,” tõdeb Lembe aga nüüd. “Mul on üha keerulisem millestki rõõmu tunda. Varem oli elevus minu väga sage olek, näiteks ootasin elevusega mõnd üritust või kontserti. Nüüd aga ei toimu mitte midagi ja ma tunnen end täiesti tühjalt,” ütleb ta. “Ma ei julge teha plaane ega näegi sellel mõtet, sest kui asi on käegakatsutavas kauguses, jäetakse see ära või lükatakse teadmata kaugusesse edasi. See kõik kurvastab, muudab tujutuks, väsinuks ja tülpinuks.”

Mis Aivarist ja Lembetist edasi sai, miks inimestega nii juhtub ja millist nõu sellisteks puhkudeks annab geštaltterapeut, loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid