Aivar (41) on tundnud alati suurt rõõmu looduses liikumisest ja pildistamisest. Foto­graafia haarab teda jäägitult ja mehe tööd on jõudnud ka paljudele näitustele. Viimase aasta jooksul on see aga muutunud. Kui varem tegeles Aivar pildistamisega iga nädal, siis nüüd venisid pausid kahe-kolme või lausa viie nädala pikkuseks. Ta lihtsalt ei tahtnud kaamerat kätte võtta. "Mu rõõm hakkas kaduma koos koroona­kriisiga. Mingeid otseseid seoseid pole, vaid mind lihtsalt mõjutab väga, mis toimub mind ümbritsevate inimestega," ütleb ta. "Eelkõige on mure poja pärast. Nägin, kuidas minu tublist ja edasi­püüdlikust poisist sai distantsõppe käigus tülpinud vara­teismeline, keda asjad lihtsalt ei huvita. See hakkas mõjutama ka meie peret üldisemalt. Tundsin end abitu ja läbipõlenuna."

Muusikaõpetaja Lembet (43) teab kogu tema suur tutvusringkond kui igiliikurit ja käimatõmbajat, kes suudab inspireerida paljusid. Lembe paneb laulma ka lapsed, kes viisi ei pea, ja pilli mängima need, kes pole varem muusika­riistu lähedalt näinudki. Ta ise valdab mitut pilli, esineb tihti ja mängib spontaanselt oma rõõmuks. “Viimane aasta on olnud mulle kohutavalt raske,” tõdeb Lembe aga nüüd. “Mul on üha keerulisem millestki rõõmu tunda. Varem oli elevus minu väga sage olek, näiteks ootasin elevusega mõnd üritust või kontserti. Nüüd aga ei toimu mitte midagi ja ma tunnen end täiesti tühjalt,” ütleb ta. “Ma ei julge teha plaane ega näegi sellel mõtet, sest kui asi on käegakatsutavas kauguses, jäetakse see ära või lükatakse teadmata kaugusesse edasi. See kõik kurvastab, muudab tujutuks, väsinuks ja tülpinuks.”

Mis Aivarist ja Lembetist edasi sai, miks inimestega nii juhtub ja millist nõu sellisteks puhkudeks annab geštaltterapeut, loe edasi juba artiklist.