Kardetud lahku kasvamine paarisuhtes – kas igavus on piisav põhjus lahkuminekuks?

„Ma tean, et meid peetaks tutvusringkonnas musterpereks. Pealtnäha vaadates lähebki meil väga hästi, sest meie elus pole olnud suuremaid kriise, nagu kellegi raske haigus, suhteprobleemid, töö kaotus," räägib Kertu. „Oleme mõlemad elanud teadmise ja uskumisega, et mis ka ei juhtuks, meie oleme kogu elu koos. Mind on toitnud just see teadmine."

Kertu räägib, et kumbki on teisele andnud ka hingamisruumi – ikka teadmisega, et kurjasti seda ju ei kasutata. Nii on Uku saanud tegeleda oma hobi, pikamaajooksuga. Ta on osalenud paljudel maratonidel piiri taga ning mõistagi kulub ka enda vormis hoidmiseks üksjagu tunde. Kertu pole aga meest maratonitreeningute ajal kodus oodanud, vaid temalgi on omad harrastused, mis teda kodust väljapoole viivad.

„Meid ühendab vaid laps!”

Kõik tunduks nagu ilus, kuid Kertu ütleb, et igav on. „Mulle tundub, et me liigume sinnapoole, kus meie ühiseks asjaks ajada on vaid noorema poja kasvatamine. Aga ta on 15 ning varsti saab temagi täiskasvanuks. Olen ärevuses, mis siis saama hakkab, sest tunnen, et Ukuga kahekesi on lihtsalt igav,” tunnistab ta. „Ma pole kunagi märganud seda, et meil ei ole tegelikult väga palju ühiseid teemasid, kuid viimastel aastatel on kippunud aina enam nii olema, ja see teeb mind murelikuks.”

Kertu on proovinud leida võimalusi, et rohkem koos Ukuga aega veeta. Nad on korraldanud õhtusööke ja muid väljaskäimisi vaid omaette, kuid paraku näeb asi üsna nukker välja: „Me räägime päevapoliitikast, kirume ilma, eluolu, räägime tuttavatest. Jah, ma võin kuulata jutte tema treeningutest, aga mitte lõputult. Igatahes näevad need ühised õhtud välja nii, et lõpuks oleme ninapidi telefonide kaudu omas maailmas. Imelik on vaikides restoranis istuda.”