MEENUTAME | Lea Dali Lion: alati on valik, kas olla õnnelik või õnnetu

„Sa oled see, mida sa ütled, mõtled ja sööd. Välismaailm ei ole sellega seotud, kuidas me ennast oma nahas tunneme, aga väga lihtne on veeretada vastutust teistele või süüdistada hädades teisi,” tunnistab muusik Lea Dali Lion (45).

Lugu ilmus Tervis Plussi 2019. juulikuu numbris.

Lea on teadlikult õnnelik ning soovitab teistelgi just selline tee valida, sest elu on siis kordi ilusam. Talle meenub, et jagas hiljuti Facebookis üht Gary Douglase mõtet, mis temagi elufilosoofiat parimal viisil kirjeldab: „Kui sa tahad, et maailm oleks parem paik, siis ole ise see parem paik.” Ja täpselt nii ongi!

Me ei saa muuta teisi, aga saame muuta iseennast ja selle kaudu kogu maailma. „See, mis elus juhtuma peab, juhtub nagunii,” tõdeb Lea, kelle elus on sündinud nii üht kui ka teist. „See aga ei tähenda, et meil valik puuduks, see asub lihtsalt hoopis teises kohas – selles, mil moel neid sündmusi läbida. Valikuid aga on mustmiljon ja milliseks keegi parasjagu mingi konkreetse sündmuse liigitab, kas halvaks või heaks, ongi enda valik. Mõni tõmbab kõigele sordiini peale, et igaks juhuks võimalikult vähe tundeid tunda. Mina olen teinud vastupidise valiku, tunnetan kõike sajaga. Kui on halb, siis las ollagi sajaga halb, ja imelinegi las olla sajaga imeline. See ongi minu elu ja minu elu sobib mulle kahtlemata kõige paremini. Ja siit edasi tuleb minu ja ainult minu valik – kas olla selle kõige juures õnnelik või õnnetu? Mina valin kindlasti esimese. Õnnelik olla on ilmselt mul juba loomuses. Igas olukorras, ka väga ebameeldivas või valusas, on mingi nüanss, mille üle on võimalik rõõmu tunda,” selgitab Lea. „Tean, et paljudel ongi seda raske mõista.” Ta toob lihtsa näite: „Näiteks ütleb keegi sulle meelega halvasti, sest tahab sulle haiget teha. Üks võimalus on haavuda, aga on ka teine ja hoopis ägedam: rõõmustada selle üle, et sinu sees puudub igasugune soov teda vastu torgata ja kättemaksuks ka talle haiget teha. Hinge puhtus on nii suur väärtus!”

Oled see, mida sa mõtled ja teed

Ka see, milline meie elu Maal on, kui puhas on meie loodus, elukeskkond ja toit, sõltub meist kõigist ehk igast indiviidist. „Ise me loomegi ju ühiskonda. Selleks, et poest apelsine ja õunu osta, pole vaja ju tegelikult mitte ühtegi kilekotti. Kõigepealt veeretan need korvi ja hiljem seljakotti. Lihtne! Jah, pakendatud toitudega ei ole nii lihtne, sest need tuleb ikka koos pakenditega ära osta. Aga olen lootusrikas ja usun, et mida rohkem me sellele tähelepanu pöörame, seda kindlamalt kõik õiges suunas muutub.”

Mõtlen alati enne, kui midagi prügisse viskan.

Igas majapidamises on midagi, mis ühel hetkel enam rakendust ei leia. Samuti tekib ostudega pakendeid, mis suure tõenäosusega jõuavad kohe prügisse. „Mõtlen alati enne, kui midagi prügikasti viskan, kas ma sellele ikka mingisugust uut elu ei saaks anda. Alles siis, kui olen veendunud, et võimalused puuduvad, viskan ära. Taaskasutusega seoses on mul plaan teha selle sõnumiga maalinäitus, et ärgitada inimesi mõtlema, kuidas maakerale vähem prügi toota. Olen keldrit revideerides juba igasugu erikujulisi maale teinud.”

Lea maalib vanadele mööblitükkidele, riiulitele, kappidele, lampidele, ja uus sisekujundusese ongi olemas! Väga edukalt saab maalida näiteks penoplasti peale. „Ostad suure televiisori ja kui koju jõuad, topid sama suured penoplastitükid prügikasti. Kujutad sa ette, kui kiirelt selle hulk maakeral kasvab? Sel juhul aga jääb mul poest uus lõuend ostmata ja penoplastist saab prahi asemel hoopis maal, mis soojendab kuskil seinal kellegi hinge. Super!”

Kõik on looming!

Lea on sündinud kunstiinimeseks. „Mulle meeldib kõike loominguliselt teha, võib-olla ma muud moodi tegutseda lihtsalt ei oskagi. Ja nii ei olegi mul otseselt ebameeldivaid kohustusi. Muidugi läheb kõige peale siis rohkem aega, sest ka nautida armastan ma sajaga. Näiteks nõusidki on võimalik loominguliselt pesta ja koristada. Absoluutselt kõigele saab läheneda loominguliselt,” avaldab Lea. „Aga see on jällegi valiku küsimus, kas sa soovid oma elu nautida või mitte! Mulle meeldib näiteks väga koristada, aga kuna ma seda loominguliselt ja nautides teen ning maja on parasjagu pirakas, siis võib juhtuda, et see ei saagi mitte kunagi korda, sest mingid „näkitsad” on selja taga juba kõik salaja sassi keeranud. Ja siis on vaja vahepeal ju mõni muusika kosmosest vastu võtta või kisavad värvid nurgas, et maali kohe meiega! Olen rutiinivaba inimene ja teen kõike läbisegi. Ma söön ka samamoodi, panen kõik soolased ja magusad asjad korraga taldrikule ja siis naudin neid kõiki segamini. Sest selliselt on lihtsalt niiii mõnus!”

Muusika on parim teraapia, mis maailmas olemas on.

Lea muusika on aastaid inimesi puudutanud ja ühes on ta kindlalt veendunud: muusika on parim teraapia, mis maailmas olemas on. „Imestan, et seda nii vähe kasutatakse. Huvitav, kas inimesed ei tule selle peale? Kui paned oma lemmikmuusika mängima, siis see mõjub hetkega. Muusikat sel moel kasutades poleks inimestel vaja mingeid meelemürke ja pidev hinnangute andmine kõigile ja kõigele ei tuleks pähegi. Muusika on imeravim, mis on kõigile pidevalt saadaval. Kallikesed, kasutage seda ometigi!”

Ootamatu avastus

Loominguline Lea võib väga harva olla ka teistsugune. „Ilmselt on nii, et igas olukorras saad kasutada ennast ühel, teisel või kolmandal moel. Kõik oleneb sellest, milline ajupoolkera on parajasti sisse lülitatud,” arvab ta. Tal on üks huvitav kogemus, mida lugejatega jagada. „Olen inimene, kes kogu aeg loob midagi – mu ümber on muusika, ma maalin, õmblen, liimin, voldin midagi – enamasti olen kogu aeg loomingulises tuules. Eelmisel aastal läksin aga raamatupidamiskursustele, kuna õppida ja koolis käia on ülimalt äge. Olin just mikroettevõtte asutanud, seepärast tundus raamatupidamise õppimine hea valik. Olin varem raamatupidamisse kerge hirmuga suhtunud, iga maksuameti teate peale šoki saanud. Oma teadmatuses olin pidevalt hirmul, et olen ikka midagi valesti teinud ja nüüd maksuamet karistab mind. Kursustel aga rahunesin maha ja sain aru, et raamatupidamine pole üldse selline koletis, nagu mulle esialgu tundus,” naerab Lea.

„Õppepäevad kujunesid pikkadeks ja intensiivseteks. See oli ühest küljest väga äge, teisest küljest aga avastasin, et olen õhtuks hoopis teine Lea kui hommikul. Kohale jalutades nägin, kuidas puulehed hõljusid, leidsin siit ja sealt südamekujukesi, tajusin pilvi taevas ja õhku liikumas. Õhtul kursuselt tagasi jalutades sattusin hoopis teise maailma. Pilved ei mänginud enam taevas, ma ei pannud vist isegi enam tähele, kas taevas ja pilved üldse olemas olid. Mu kõrvad ei eristanud enam lehtede sahinat, olin muutunud ratsionaalseks ja kaalutlevaks inimolendiks. Ilmselt oli tööle hakanud see teine ajupoolkera, mis mul tavapäraselt varjus püsib. See oli minu jaoks uus maailm, sellises olukorras ühtegi muusikat ei loo.” „Tundlad”, mis Leal on alati väga erksad ja aitavad tajuda kõiki energialiikumisi, olid korraga tuhmid ning ratsionaalne mõtlemine esiplaanil.

„See oli väga võõras kogemus. Mõistan nüüd, et paljudel inimestel ongi nii, nende jaoks oleks just loov maailm midagi uut ja eripärast, sest igapäevane töö seda ei nõua.” Küll aga jäi Leale kursustelt meelde õppejõu vastus küsimusele, et kuidas kulude puhul üht või teist lahtrit valida – ka raamatupidamine on väga loominguline töö! „Siis mõtlesin, kui imeline see on, et valikud tõesti peituvad igal pool, isegi raamatupidamises. Kes millist vaatepunkti eelistab. Ja mulle see meeldib, sest erisus rikastab.”

Me ei saa muuta teisi, aga saame muuta iseennast ja selle kaudu kogu maailma.

Oled see, mida sööd

Lea perre kuuluvad peale tema veel tütred, 10- ja 8aastane. „Toidu koha pealt on meil kõigil erinev maitse, seega tuleb tihti kui mitte kolm, siis vähemalt kaks eri toitu teha.” Lea sõnul sööks tema noorem tütar ainult kartulit hapukoore ja hapukurgiga ning magusaks kommi peale, võib-olla veidi ka makarone. „Ülejäänud söögid võiks tema jaoks olemata olla. Tegelikult meenutab ta mind väiksena, sest ma sõin samuti peamiselt šokolaadi, no ja natuke makarone ja kartuleid ka.” Teine tütar on aga pigem täiskasvanu moodi ja eelistab uusi maitseid proovida.

Lea ise armastab väga rohelist ja juurikaid. „Kui mõned murravad pidevalt pead, kuidas juurikaid maitsvamaks teha, siis mina maitsvamat toitu ei tea.” Salat, mida ta tihti valmistab ja mida ka vanem tütar meelsasti sööb, on üsna lihtne. „Tomat, kurk, paprika ja siis kõik minu moodi lisad juurde. Sobivad kõik puuviljad, värskelt pigistatud apelsinimahl, kindlasti röstin sisse päevalille- ja kõrvitsaseemneid. Siis olenevalt aastaajast kas värskeid või külmutatud marju. Rohelistest juurde kas spinatit, muud salatit või värskeid nurmenukulehti. Ja kuna söök peab minu jaoks ilus olema, siis kauneid nurmenukuõisi või margareetasid (kirikakraõisi) kaunistuseks peale.” Kindlat hommikusööki nende peres samuti pole. „Oleme rutiinivaba perekond. Võime hommikul süüa vabalt ka kooki ning keegi ei kirtsuta nina. Liha sööme vähe, sest keegi seda eriti ei küsi. Õnneks söövad kassid hea meelega kõik järelejäänud lihatooted külmkapist ära. Vorsti ma vabatahtlikult ei söö, juba sõna „vorst” ei kõla minu kõrvadele eriti kaunilt. Kui üldse liha sööme, siis pigem kanaliha.”

Enamik juurikatest tuleb Lea toidulauale ema ja isa suurest aiast. „Need ongi kõik ökod, vanematel armastusega kasvatatud, rohitud ja kastetud. Kui need ühel hetkel otsa saavad, tuleb muidugi poest osta.” Asjad, mida Lea kunagi ei osta, on kokakoola, limonaad ja kartulikrõpsud.

Ehkki Lea peab tähtsaks head ja tervislikku füüsilist vormi, on ta täpselt samasugune naine nagu kõik ülejäänud. Kuskilt on ikka kogu aeg midagi üle või midagi puudu. „Juba aastaid olen aru saanud, et söömine on üle tähtsustatud ning inimesed söövad tunduvalt rohkem, kui kehale vaja oleks. Süüakse enamasti endalegi aru andmata hoopis mingitel hingelistel põhjustel. Kui tekib energiapuudus, siis teeb inimene kohe kiirelt külmkapiukse lahti, mõtlemata, kuhu energia tegelikult kadus või et kas on ikka võimalik, et kõht on juba tühi. Ja muidugi ampsatakse siis kohe kõike, mis ette jääb. Tihti mõjub selline söömine just vastupidiselt, väsitakse veel rohkem ära, sest magu nõuab seedimiseks lisaenergiat – ja mis muud kui külmkapiuks jälle lahti ja midagi jälle suhu. Inimestele meeldib äärmusest äärmusesse kalduda. Teine äärmus on see, et üldse ei sööda. Ma pendeldan täpselt seal kahe vahel, kord ei söö üldse midagi ja siis söön kõik ära, mis ette jääb. See on just kõige ebatervislikum variant, aga ma annan endale sellest aru ja proovin end taltsutada. Tegelikult meeldib mulle pigem vähem süüa, sest siis on nii hea kerge tunne, nagu oleksid liblikatiivad seljal.”

Seega püüab Lea kuulata keha ja süüa seda, mida keha küsib. „Keha on tark ja teab, mis talle parim on. Kui vaid inimene oleks nii tark, et seda kuulda võtta. Keha küsib ebatervislikke sööke ja jooke ainult protestiks, siis, kui sa oled ta juba täiesti unarusse jätnud. Kui sa aga just trennist tulnuna poodi satud, leiavad silmad alati letist kõigepealt rohelise salati üles. Mõne tervisliku dieedi kasuks otsustanuna peaks meelde tuletama ka üht tähtsat tarkusetera: kui soovid loobuda rämpstoidust, tuleks loobuda ka rämpsmõtetest, sest muidu jookseb dieet liiva. Sa oled see, mida sa mõtled... mida sa ütled... mida sa teed... mida sa sööd...”