"Ära seo oma õnne minuga!" ütles SMS mehelt, kes oli umbes nädal tagasi mu elust lahkunud. Seda sõnumit nähes oli esimene reaktsioon vihapurse ja soov ta maailma lõppu saata, kuid siis sai teadlik osa minust (õnneks) võitu. Istusin diivanile, sulgesin silmad ja sukeldusin välja hingates teemasse, mismoodi iseseisvalt õnnelik olla.

Tiina Tiitus on oma raamatus "Õnnelik suhe" öelnud, et õnnelik paarisuhe on see, kus saab kokku kaks õnnelikku inimest. Seega on teooria lihtne: mul on tarvis iseseisvalt õnnelikuks saada, mitte oodata enda kõrvale kaaslast, et siis õnnelik olla. Panna vastutus oma õnne eest teisele on esiteks ebaõiglane koorem partnerile, teiseks ei ole see jätkusuutlik, sest teine ei saa mitte kunagi sada protsenti teada, mis mind õnnelikuks teeb. Teisisõnu on pettumus varem või hiljem garanteeritud.

Samas tundub, et inimesed ei soovi või ei oska seda teadvustada. Kohtinguportaalid on rahvast puupüsti täis. Vallalistele korraldatakse üritusi teineteise leidmiseks. Psühholoogid tegelevad päevast päeva klientidega, kelle südamed on murtud, kes on õnnetud ja üksi ning ihkavad enda kõrvale kaaslast, kes natukenegi pimedusse valgust tooks. Olen uurinud selgelt­nägijatelt ja kaardi­mooridelt, mida inimesed kõige enam küsivad. Ikka armastuse kohta: millal tuleb tõeline armastus ning kestev ja õnnelikuks tegev paarisuhe?

Kuidas oma eluõnne ja ideaalse paarilise leidmine on igaühe enese kätes, selgitab õnnekoolitaja Dalí Karat täpsemalt juba artiklis.

Edasi lugemiseks: