Muutuses on isegi kindla plaani puhul määramatust. Kui endas ei ole kõik veel selge või tuleb välist infot liiga palju, on hea võtta abiks sümbolid. Analüütilise psühholoogia isa Carl Gustav Jungi arusaama järgi ei ole sümbol märk, vaid parim võimalik väljendusviis millegi kohta, mida olemuslikult pole (veel) võimalik teada või mille teadmine ei ole teadvuse praeguse seisundi juures võimalik. Sümbolid kerkivad esile spontaanselt, eriti aegadel, mil meil on neid väga vaja.

Üks transformatsiooni ja taassünni sümbol on fööniks. Legendide järgi elab maailmas ainult üks fööniks. Imeline tulilind, keda võib leida eri rahvaste lugudes, keda pole nähtud, aga on ometi palju kujutatud. Fööniksi kirjeldus on kõigis allikates üsna sarnane. Ta näeb välja nagu ilus suur leegitseva sulestikuga kotkas. Ta elab kaua, sadu aastaid, ja on algselt olnud seotud päikesekultuse ja tsüklilisusega.

Tajudes surma lähenemist, hakkab fööniks ehitama pesa. Selleks valib ta haruldaste ja väärtuslike kaneeli- ja tammepuude oksad, lisaks lõhnavad ürdid. Seejärel põleb ta koos ehitatud pesaga ära. Järele jääb ainult tuhk ja ussike, millest kasvab uus lind.

Inimese vastupanuvõime sümbol

Fööniksi motiivi kohtab üsna sageli ka tänapäeval. Näiteks Eurovisiooni lavale loodud muinasjutus kuldsesse kleiti rõivastunud habemega meesnaise kujul või siis tegelasena Harry Potteri loos, kus fööniks Fawkes tuleb noorele võlurile appi ja ravib pisaraga terveks Harry Potteri surmava haava.

Oma raamatus "Transformatsiooni sümbolid" selgitab Jung, et inimestel on fööniksiga palju ühist. See arhetüüpne suleline tegelane, kellel on võime suursuguselt tõusta enda tekitatud hävitustööst, sümboliseerib meie vastupanuvõimet. Inimolevuse võimekust muutuda tugevamaks, julgemaks ja säravamaks.

Hingeterapeut Piret Aunapuu esseed loe edasi artiklist.