“Kuulan samme koridoris ja hingan kergendatult, kui need minu uksest mööda lähevad.”

“Ma ei suuda hommikuti ärgata, on selline tunne, et vahet pole, kas tõusen või mitte, midagi sellest ei muutu.”

“Mul oli nii palju tööd, et hakkasin koosolekul nutma…”

“Vaatasin tühja pilguga arvutit, tegin faili lahti, aga ei suutnud käsi tõsta, et kirjutama hakata. Teadsin, et tegelikult ju suudan, aga selle asemel puhkesin nutma. Sain aru, et midagi on väga valesti. Otsisin abi ja võtsin haiguslehe.”

Läbipõlemine on kroonilise stressi tagajärg, mis viitab sellele, et sinu koormus pole mitte suur, vaid üüratu. Stress on üle läinud järgmisse staadiumi, millest annab märku üldine kurnatus. Sa ei viitsi ega taha midagi teha, pisiasjad ajavad närvi ja puhked kergesti nutma. Lisanduda võivad ka tervisehädad: pea- ja kõhuvalud, ka haigused hakkavad külge nagu takjad.

On ütlematagi selge, et suurimas ohus on maailmaparandajad ja suure saavutusvajadusega töötajad, kes usuvad, et suudavad kõike, välja arvatud lisatöödele ei öelda. Nad on tööd tehes põhjalikud ja kirglikud, ent kui loodetud tulemusi ei järgne, muundub teotahe aegamööda pettumuseks. Läbipõlemine pole pelgalt töötaja isiklik teema, vaid sõltub suuresti ka töökorraldusest.

Jaga
Kommentaarid