Ta on märganud, et kipub eriti tihti ja suurelt vihastama just pingelistel aegadel. Näiteks tuli seda palju ette ajal, kui ta lahutas. Kriitilised on ka töö mõttes pingelised päevad või need, kus ettevõtliku ja tulesädemena aktiivse naise sisse tekib mingi rahutus või tunneb ta puudust tähelepanust ja tunnustusest.

Muidugi on Maria mõelnud, miks peab ta nii hullusti vihastama, seda enam, et n-ö viimane piisk karikasse on üldjuhul äärmiselt väike, lausa tühine. Ta toob näite: “Ükskord tulin hilja õhtul töölt ja teised pereliikmed olid juba voodis. Mind ärritas kohutavalt see, et ees ootas koristamata köök ning et nemad juba nii mõnusasti voodites pikutasid. Tagajärg: suur tüli ja karjumine, mille käigus said oma osa nii mu kaasa kui ka lapsed. Tegelik vihastamise põhjus oli aga hoopis minu ekstreemne väsimus, sest olin päev otsa ringi sõitnud ja tööd rabanud. Oleksin tahtnud puhata ning ootasin kodustelt, et nad loeksid mu mõtteid. Tõmbasin üles tüli, mille käigus ütlesin kõigile sõnu, mida hiljem tuliselt kahetsesin.”

“Kui on tüli, siis ma tahan selle kiiresti ja lõplikult ära klaarida ning mitte selle teema juurde enam tagasi pöörduda.”

Ei lõpeta enne, kui teine on “pehmeks” tehtud

“Kui olen käima läinud, siis ei suuda ennast pidurdada enne, kui mulle tundub, et teine on n-ö pehmeks tehtud. Vihahoog tekib hetkega – mingi aja suudan ennast tagasi hoida, kuid siis plahvatan. Lõplikuks hoo vallandajaks on üldjuhul mõni väga tühine asi. Näiteks on laps visanud kommipaberi maha, mina aga lendan tema tuppa ja kukun teda süüdistama. Tihtipeale tänitan üksi tükk aega, sest teised juba teavad, et ega mulle ole mõtet vastu hakata, kui ma parasjagu hoogu olen sattunud. Ühel hetkel käib hoog maha. Veidi hiljem tunnen juba suurt süüd ning hakkan lepitust otsima. Tunnen, et pea on nagu puhastunud, ja mõistan ise ka, et tegelikult ei vihastanud ma mitte kommipaberi pärast, vaid seetõttu, et ma olen väsinud või olen tööasjade pärast ärevuses,” räägib Maria.

Üht kindlat seaduspära on ta veel märganud. Naiste üle visatakse mõnikord nalja, et nad on enne päevi tujukamad ja ärrituvad kergesti. “Nii ongi! Peaaegu iga kuu on mul 1–2 päeva, kus ma olen nagu püssirohutünn ja närvi ajavad asjad, mida muidu tähelegi ei paneks. Mõnikord ma nutan tühiste asjade pärast, mõnikord jälle hakkan karjuma sisuliselt põhjuseta. Varem ma ei osanud nii seostada, aga nüüd olen märganud, et see eelneb alati kuupuhastusele,” ütleb Maria. “Mõnikord ma suudan seda teadvustada ja ennast lihtsalt rohkem jälgida, aga teinekord lähen asjaga nii kaasa, et tulebki selline hüsteeriline vihastamispäev.”
Vihane inimene vajab vastandumisvõimalust - kui keegi vastu ei hakka, siis see kestab ja kestab.

Kindlasti on vaja ära leppida

Jaanus (46) ei varjagi, et ta on suur vihastaja ning üldse mitte rahulik inimene. Vihastamist ei tule ette tihti, vahest nii mitme kuu tagant, aga kui see juhtub, siis on maa must. “Kui ettevõttel läheb rahaliselt halvasti või on minu enesetunne kuidagi vilets, siis piisab sageli mõttetust pisipõhjusest, et tekiks suur draama. Tegelikult ei ole peretüli põhjus see, et keegi jättis piimapaki nurga köögilauale vedelema või ei pannud lapsed jalanõusid esikusse ritta, vaid see, et mina ei ole tasakaalus. Hoian-hoian ennast tagasi, kuni enam ei suuda. Hääl kerkib, ütlen solvavaid asju, paugutan uksi, reageerin kindlasti üle. Eriti hull on siis, kui teine mitte midagi vastu ei ütle, sest siis muudkui kerin ja kerin ning raev läheb järjest hullemaks. Kui teine mulle sama mõõduga vastu põrutab, siis saab asja tavaliselt kiiremini ära lahendada.”

Maria on kindel, et iga vihahoog tuleb kindlasti heastada ning pärast omavahel rääkida sellest, miks nii juhtus. “Ära on vaja leppida. Kui ma olen näiteks oma lastele öelnud ülekohtuseid asju, siis räägin neile tavaliselt, mis oli minu käitumise põhjus. Kinnitan, et armastan neid ka siis, kui nende peale väga vihane olen. Kindlasti ei taha ma minna tigedana magama, sest siis jätkub kogu jama järgmisel päeval ja veel hullemini,” on ta tähele pannud. Ka Jaanus on sama meelt, et mida kiiremini asi seljataha jätta, seda parem on. Ta pakub tihti esimesena lepitust ning kui teine seda otsima tuleb, ei suuda kaua viha pidada. “Ma süttin kiiresti, aga ei ole vihapidaja. Minu jaoks on kõige kohutavam päevade kaupa vihaselt vaikimine stiilis “pilt on, aga heli pole”."

“Märka, kui viha hakkab kerima, ja kui tunned, et nüüd kohe plahvatad, siis eemaldu – mine kas õue, teise tuppa, kas või WCsse. Muuda asukohta.”

Vihastamine on tabu

Psühhoterapeut Mirjam Püvi selgitab, et vihaga seonduv on ajast aega olnud meil tabuteema ehk sisuliselt on vihastamine justkui keelatud. “Meie kultuuris on tavaline viha eitamine ja mahasurumine, juba lapseeast saadik. Me ei õpeta oma lastele, kuidas elutervelt raevu välja elada, vaid õpetame neile hoopis seda, et vihane ei tohi olla. Mõnevõrra aktsepteeritud on kurbus, nutt ja halamine viha väljendusena. Paraku on viha allasurumine kahjulik ning seda ei suuda mitte keegi teha lõputult. Ühel hetkel inimene plahvatab ning tõenäoliselt kannatavad nõrgemad. Näiteks sai ta ülemuselt sugeda, kuid elab ennast välja hiljem kodus abikaasa või laste, sageli ka lemmikloomade peal, liikluses või anonüümsetes netikommentaarides,” selgitab Püvi. “Tegelikult on viha jõud eluterve agressioon, mis võimaldab enda eest seista või ka teiste eest välja astuda. Raevuga on alati seotud valu, mis on kogunenud ja otsib väljapääsu.”

Püvi ütleb, et vihastamine on täiesti normaalne ja ka kõrgendatud häälega rääkimine tuleb teatud olukordades kõne alla. Tõsi, on suur vahe, kas vihasena teistele karjuda seda, mis parasjagu sinuga toimub, või loopida süüdistusi. Kui vihahood aina korduvad, on loogiline, et vihastaja vabandusi ja lubadusi ei võta lähedased kuigi tõsiselt. Püvi toob paralleeli alkohoolikute pereliikmetega, kes elavad samuti justkui püssirohutünni otsas ning loevad pidevalt märke, mis tujus inimene parasjagu on. “Õhk on pingest kogu aeg paks. Sama on siis, kui vihaga ei osata toime tulla. Eriti õrnad on lapsed, kes jälgivad vanemaid kogu aeg, märkavad väiksemaidki muutusi ning teevad selle põhjal järeldusi. Sageli hakkavad nad ennast süüdistama, neil võivad tekkida käitumis- ja õppimis­probleemid.”

3 ideed vihahoogudega toimetulemiseks

1. Ära kogu viha endasse. Seisa enda eest kohe, kui keegi sind ebaõiglaselt kohtleb. Ütle näiteks: “See, mis sa mulle praegu ütlesid, tegi mulle haiget ja ma pean olukorra üle mõtlema.” Kohene reageerimine on palju parem kui koguda viha endasse või seda hiljem üldse mitte asjasse puutuvate inimeste peal välja elada.

2. Uuri oma viha anatoomiat ja tee kindlaks, mille pärast pinged sinusse kogunevad ning mis on viha päästikud. Kui sa tead, mis sind närvi ajab, on lihtsam plahvatusohtlikke olukordi vältida.

3. Kui läksid üle piiri ja elasid ennast lähedaste peal välja, siis tunnista oma süüd, palu vabandust ja otsi lepitust. Ka lastelt tuleb vabandust paluda.

Kuidas õigesti vihastada?

Püvi soovitab ennast analüüsida ja leida, mis on vihahoogude käivitajad. Kui põhjuseks tundub olevat liigne töökoormus ning sellest tingitud väsimus, siis tuleks kasutada vihastamisele kuluv jõud hoopis puhkuse organiseerimiseks. On aga põhjuseks pingelised suhted tööl, siis lahendada olukord, rääkides sellega, kes sind ärritab. “Hästi sage on, et töised pingeolukorrad jäävad lahendamata ning tagajärjeks on aina edasi hõõguv konflikt, mis ei mürgita mitte ainult tööelu,” räägib Püvi. Ta möönab, et otsustav käitumine nõuab eneseületust ja julgust. Tihti on abiks kõrvalpilk – olgu siis sõbralt või ka psühhoterapeudilt.

Mida teha siis, kui vihapurskeni on jäänud veel vaid millimeeter? “Märka, kui viha hakkab kerima, ja kui tunned, et nüüd kohe plahvatad, siis eemaldu – mine kas õue, teise tuppa, kas või WCsse. Muuda asukohta. Aitab ka sügavam hingamine ja kümneni lugemine. Need, kes kipuvad kergesti vihastama, võiksid otsida rohkem füüsilist väljendust – näiteks jooksmine on väga hea viis rahuneda,” soovitab terapeut.

Lepime ära!

Maria on samuti seda meelt, et päeva ei tohi lõpetada vihasena. Kaasaga on nad lausa kokku leppinud, et tülid lõpetatakse enne uut päeva ning päevade kaupa vaikimist ei ole. Mirjam Püvi sõnab, et vaikimine stiilis “pilt on, aga heli mitte” on väga tugev agressioon. “See, kes teiste peale karjus, peab võtma vastutuse. Sageli väidab vihastaja, et ta ei saa ju neid emotsioone enda sees hoida ja peab need välja elama. Jah, peab küll, kuid viisil, et teised inimesed ei kannataks. Karjujal tuleb vabandust paluda, tingimata ka laste ees, kui nende peale on ülekohtuselt häält tõstetud,” ütleb Püvi.

Oma osa on ka nendel, kelle peal vihahood välja elatakse. Püvi ei soovita vaikides karjumist kannatada. “Vihane inimene vajab vastandumisvõimalust ehk kui raevutseja saab kodus laiutada ning keegi vastu ei hakka, siis see kestab ja kestab, sest ta keerab ennast aina enam üles. Aga kui vihastajale öelda kas või seda, et võta hääl maha, siis võib olukord kiiremini laheneda.”

Kas emotsionaalne vihastaja saab ennast tasakaalukamaks muuta? “Oma käitumist on võimalik muuta, kuid selleks peab olema soov. Tuleb jätta kõrvale vabandused stiilis “ma olengi selline inimene – võtke või jätke!”

Tee selgeks need kohad, kust vihaenergia sinust välja hakkab voolama, ja mõista, et viha taga on tegelikult alati mure ja valu. Palju abi on sellest, kui rahuolekus rääkida oma tunnetest ja mõtetest lähedastega,” õpetab terapeut. “Õpeta elutervet vihastamist ka oma lastele – kas või nii, et täiesti OK on taguda diivanit või kive merre loopida, kui oled vihane, mitte aga kaaslast hammustada.”

Jaga
Kommentaarid