UNESCO maailmapärandi hulka kantud Zirosse pole just kõige kergem pääseda teiselgi põhjusel – piirkond asub nn keelualal ja sinna sisenemiseks on vaja eriluba. Selle korraldab mulle ja paarile sõbrale, kellega me festivalil vabatahtlikena kaasa lööme, kenasti ära festivalitiim.

Ziro org asub maaliliste mägede vahel, kus kohalik apatani hõim kasvatab üleujutatud põldudel koos riisiga ka kalu.

Tukastav autojuht öisel mägiteel


Ootame soojas öises linnas oma “limusiini”, et alustada mööda kurvilisi mägiteid sõitu Zirosse. Meiega liitub kaks kohalikku tüüpi, kes vastutavad festivali väli­käimlate eest. Ollakse ju Indias harjunud oma põit kergendama sealsamas, kus see endast teada annab. Meie uued sõbrad võitlevad niisuguse kombe vastu, tootes avalikesse kohtadesse uudse disainiga pissuaare. Kuna Ziro festival on India esimene keskkonna­sõbralik muusikafestival, on meestel seal hea võimalus külastajatele oma lahendusi näidata.

Zirosse jõudmine võtab kaheksa tundi ja osutub vaevaliseks. Püüame kogu seltskonnaga öö läbi autojuhti üleval hoida, turgutades teda peatuste ja kohviga, hoides vahepeal rooli, koputades õlale ja küsides “Ega sa maga?” ning vaadates samal ajal alla orgu, kus laiutab suur tühjus. Auto rapub pimedal mäenõlval nagu pöörane. Vaid juht ise suudab rahulikult silma kinni panna, meie teised oleme hirmul kõik need kaheksa tundi, klammerdudes hammaste ja küüntega uksepolstrisse ning paludes kõigevõimsamat, et me tervena kohale jõuaksime.

Vaid juht ise suudab pimedal mägiteel rahulikult silma kinni panna, meie teised oleme hirmul kõik need kaheksa tundi.

Enne tööle hakkamist peab pidu saama


Ziro on maailmakaardil üsna kuulus oma põlise looduse, vapustava maastiku ja loomulikult apatani hõimu poolest. See eristub teistest piirkonna hõimudest maaharimise viisiga, kasvatades riisipõldu üle ujutavas vees ka kalu. Apatani vanemad naised torkavad silma oma näomaalingute ja suurte ninarõngastega. Olid ajad, kui naaberhõimu mehed käisid endale kõrvalkülast naisi varastamas, seetõttu otsustasid siinsed mehed oma naiste atraktiivsust vähendada, “kaunistades” nende näod tätoveeringutega. Alates 1970. aastate algusest on see siiski keelatud.
Apatani naiste näod tätoveeriti, et neid ei ihaldaks naaberhõimu mehed.

Kohapeal ootab meid lummavate vaadete ja võimsa looduse keskel ees neli indie-muusikaga täidetud päeva. Vabatahtlike korraldustiimi liikmetena on meie ülesanne aidata valmis seada festivali toimumispaik. Peamiselt tähendab see lavade ehitust ja bändidele mõeldud majutuskohtade ettevalmistamist. Minu ülesandeks saab ka festivali korraldajate ja bändiliikmete toitlustamise eest vastutamine – juhin 40liikmelist hindudest koosnevat catering’i-meeskonda.

Loo autor Daire Kaup ja festivali peakorraldaja Anup Kutty.

Eestlastena leiame, et kui muusika­peo alguseni on vaid kolm päeva aega, peaks enam-vähem kõik juba valmis olema, jäänud on vaid nipet-näpet... Indias on aga teised reeglid. Peaaegu kõik on veel õhus, alles käib esimene koosolek ja läheb lahti suur riisiõllepidu uute sõprade tuleku puhul. Järgmistel päevadel tähistatakse üht India järjekordset üliolulist püha – selliseid toimub umbes kolmesajal päeval aastast ja loomulikult ei tööta keegi ka sel päeval. Festivali alguspäev üha läheneb. Lõpuks liiguvad bambusekoormad siiski tasapisi sündmuskoha poole, mehed on matšeetedega valmis ja hakkavad suuri esinemislavasid kokku panema. Üllatusena selgub, et ainus ehitusmaterjal ongi bambus, ainus kinnitusmaterjal nöör ja ainus tööriist matšeete.

Selgub, et ainus ehitusmaterjal ongi bambus, ainus kinnitusmaterjal nöör ja ainus tööriist matšeete.

Bambusest festivalilava ehitamist alustatakse napilt enne peo algust. 

Söök valmib põrandale süüdatud lõkkel


Kui festivali külastajad majutatakse telklaagrisse, siis kõik bändiliikmed leiavad öömaja apatani hõimu liikmete majapidamistes. Elektrit neis üldjuhul ei ole. Mudastel ja kitsastel külatänavatel ei ole nimesid ega majadel numbreid. Kottpimedal õhtul taskulampide vihus või käsikobamisi suudame õiged majakesed siiski üles leida. Kohalik kogukond on külalislahke ja osutab meile abi nii voodi­riideid laenates kui ka vesikäimlasse eemal asetsevast veekogust vett vedades.

Enne festivali algust saame võimaluse ümbruskonda avastada. Liikleme peamiselt jala, vahel ka koolilaste bussiga. On üsna tavaline, et kohalik mööduja peab meid kinni, uudistab päritolu ja plaanide kohta Ziros ja kutsub oma koju õhtusöögile. Kord kutsub linnuvaatleja meid metsa eri liiki lindudega tutvust tegema. Paraku selgub üsna pea, et vaadata kuigivõrd ei ole – kohalikud elanikud söövad kõike, mis väike ja liigub, ning linnud on lihtsalt nahka pandud. Nii saab meile osaks hoopis õhtusöök pere pisikeses köögis, kus toit valmib lõkkeasemel keset põrandat.

On üsna tavaline, et kohalik mööduja peab meid kinni ja kutsub oma koju õhtusöögile.

Festivalikülastajate toitlustamiseks on avatud kohalikke roogi pakkuvad bambuskioskid, kus müüakse ka õlut. Siinne kesva­märjuke on valmistatud riisist, see on kergelt soe, meenutades riisikeeduvee ja samaka vahepealset halli vedelikku, mis esimesel korral ei maitse just kõige paremini, aga suudab juba paari päeva pärast Saku õllega konkureerida.

Festivalialale ehitatud kahel laval astuvad üles bändid kogu Indiast. Kohal on nii vana rokipeer Indus Creed kui ka imeline The Ska Vengers, omanäoline Tetseo Sisters ja festivali jooksul meiega sõbrunenud Laxmi Bomb eesotsas vokalist Keegan Pereiraga. Meie sõprus Keeganiga kestab muide siiani, nii terve bänd kui ka Keegan eraldi on mitmeid kordi ka Eestit külastanud.

Festivali ametlik fotograaf aitab mul pääseda oma kaameraga nii lava taha kui ka pealtvaatajate ja bändi vahelisele alale. Viibida muusikale nii lähedal ja tabada vahetut emotsiooni otse kaamerasse on võimas elamus.

Ziro festival on üks India armastatumaid indie-muusikaga vabaõhupidusid.

Kuidas Ziro muusikafestivalile jõuda?

Aastal 2020 jäi Ziro vabaõhufestival pandeemia tõttu ära ja toimus virtuaalselt. India on praegu turistidele lukus, kui aga endine olukord taastub, saab huviline külastada septembrikuus toimuvat festivali nii omal käel kui ka korraldatud tuuri raames.

Eestist saab kohale lennata marsruudil Tallinn – New Delhi – Guwahati. Sealt jääb Ziro umbes 500 kilomeetri ja seitsme-kaheksatunnise autosõidu kaugusele. Sihtkohta võib jõuda nii omal käel taksoga kui ka kasutada mõnd kohalikku reisifirmat, kes vajadusel hoolitseb ka eritsooni sisenemise loa eest. Kuuepäevase festivalituuri saab tellida näiteks aadressil www.discovernortheast.in/tours/ziro-music-festival-tour.

Eritsooni sisenemise lube väljastavad ka riigiametid kõigis suuremates India linnades. Avalduse loa saamiseks saab esitada aadressil arunachalilp.com/onlineApp.do.

Vaata ka Ziro festivali Facebooki-lehekülge www.facebook.com/zirofestival.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul