"Hahaa, ma pole kolm öö­päeva silmatäitki maganud," ütlesin keskkooli ajal uhkusega hääles, kui paistes silmadega otse peolt kolmandasse tundi jõudsin. "Küll kirstus jõuan puhata," muigasin esimestele tööandjatele, kui kolleegidest kauemaks kontorisse jäin. Just nende hetkede kaudu olen endas läbi elu kandnud sajandivahetuse tormakust, öötööliste ennastsalgavust ja stressi­rohket elu ülistava rahaahne yuppie-kultuuri väärtusi. Kui tundsid ära, et päris õige see asi ei ole, on sul veel lootust.
Just nüüd, keset pimedat talvekuud, kui loodus soosib väljapuhkamist, aga stressirohke elu hoopis muretsemist, õpetaksin teile mõned tahtejõu trikid, mis mul endal, vanal insomniahaigel töönarkomaanil, on aidanud unest taas igaöise kaaslase teha. 

Edasi lugemiseks: