Õigupoolest jonnime me aeg-ajalt kõik, mõni rohkem, mõni vähem. Käiku lähevad mossitamine, demonstratiivne solvumine, päevade viisi vaikimine, sõimamine, ropendamine, igal kujul vägivald, kaaslase alandamine, tema autoriteedi õõnestamine, vingumine jne. Parasjagu jonniv täiskasvanu käitub üsna sarnaselt lapsega — etendus on suunatud publikule, kunagi ei jonnita ju üksi. Nii nagu laps ootab pealtvaatajatelt reaktsiooni, on ka täiskasvanutega — jonn on enamasti vahend tähelepanu tõmbamiseks ja väljendab oskamatust olukorda kuidagi teisiti lahendada.

“Minu mees jonnib nii, et närvitseb, vingub ja kritiseerib. Mõnikord on mul tunne, et veel veidi ja ta viskab end pikali nagu titt, kes ei oska emotsioonidega midagi peale hakata. Seda juhtub tavaliselt mingites tüüpolukordades,” kirjeldab Kairi (39) oma abikaasa käitumist. “Näiteks ei taha ta mõnel üritusel osaleda, aga ei tihka seda tunnistada. Siis rikub ta oma vingumisega kõigi teiste tuju ja olemise. Ta võiks ju öelda, et ei taha kaasa tulla, ja ma mõistaksin teda ega hakkaks sundima.”