Tean juba varasematest aastatest, et meie suvekodu ümbruses on mürgiseid puuke. Vanematel pereliikmetel on borrelioosi diagnoositud lausa kahel korral. Kogu meie pere, kaasa arvatud lapsed, on vaktsineeritud entsefaliidi vastu, ent borrelioosivastast vaktsiini ei ole.

Niisiis, eelmisel aastal leidsin juulis bikiinipiirkonnast ja augustis õlalt pisikese puugi, millest üks osutus mürgiseks. Või mõlemad. Kummagi puugihammustuse ümber mingit punetavat ja suurenevat laiku ei tekkinud ning esialgu hingasin kergendatult. Sügise esimestel kuudel aga hakkasin end tavapärasest väsinumana tundma. Pidasin põhjuseks esiti seda, et tol suvel ma väga pikalt puhata ei saanudki. Kuid kui mul hakkasid oktoobri keskel ka liigesed ja lihased valutama, tundus asi kahtlane.

Pooleli jäänud ravikuur

Õnneks ei pea ma arstiabi saamiseks kaugele minema. Minu perearstist ema doktor Sirje Reinmetsvõttis kahtlast väsimust ja liigesevalu tõsise signaalina ning saatis mind vereproovi tegema. Sain diagnoosiks borrelioosi!

Mis siis ikka, varakult tuvastatud ja allub kenasti ravile! Nii lohutas mind ema ja kirjutas välja antibiootikumid. “Vaata, et sa kindlasti igal hommikul ja õhtul rohu täiskõhuga sisse võtad, ning osta juurde ka probiootikume! Nii saad tagasi häid baktereid ja magu ei hakka valutama,” manitses ta.

Poolteist nädalat võtsin rohtusid kohusetundlikult, väsimus taandus, liigesevalu enam polnud. Oli jälle endiselt hea olla. Edaspidi kippus rohuvõtmine mõnel päeval aga ununema, kuni jäi nädal enne ravikuuri lõppu täiesti soiku. Enda õigustuseks ütlen, et olen üldse väga kehv rohtude võtja.