Kui ilma sünnib beebi, ootab ta, et tema eest hoolitsetakse. Ta soovib kindlatel kellaaegadel süüa lihtsat toitu, mida ta on suuteline ära seedima, tahab magada õigel ajal loodusega koos, ärgata hommikul ja väljutada kõik, mis on seeditud. Ta tahab, et tema meeled ei oleks ülestimuleeritud, tal on vaja puhkust, rahu ja vaikust ning pehmet armastavat puudutust. Ainult nii tunneb ta ennast armastatuna. Vanemad võivad talle igas keeles rääkida armastusest või lasta talle rahustavat muusikat, kuid kui põhivajadused on katmata, tunneb laps rahulolematust.

Täpselt sama kehtib täiskasvanute ja vanemaealiste kohta. Selleks, et kogeda rahulolu ja püsivat armastusetunnet, on vaja enda eest hoolitseda, täpselt samamoodi nagu beebi eest. Ainult et täiskasvanueas ei vastuta selle eest enam vanemad, vaid inimene ise.