Agne hakkas küll järgmisel hommikul tööle sõitma, kuid poolel teel mõistis, et pole võimeline mitte midagi tegema, ning suundus hoopis psühhiaatria­kliiniku erakorralisse vastuvõttu. “Ootasin seal ukse taga nuttes neli tundi. Mõni hea inimene käis ja silitas mu pead, mõni tõi vett… Vahepeal helistasin abikaasale ja kontrollisin, kui mõistlikult kõlab karjääri mõttes nii arutu valik. Samas teadsin, et ise ma ennast enam aidata ei suuda,” räägib ta. Edasi tuli kaks kuud musta auku, mille jooksul Agne valdavalt magas. “Võtsin antidepressante ja unerohtu, jõin liitrite viisi teed ja põrnitsesin lakke.”