Unustasid lapse lasteaeda? Viskasid taskurätiku asemel prügikasti telefoni? — Ära muretse, sa pole lolliks läinud!

Kõndisid jala koju ja siis meenus, et läksid poodi autoga… Lasid taksol sõidutada end pärast pikka tööpäeva eelmise kodu juurde. Viskasid taskuräti asemel prügikasti telefoni. Need on lood elust enesest. Miks me oleme nii udupäised ja hajevil?

Mari Öö Sarv (40) elab üsna tavapärast elu, kuhu kuulub kahe lapse logistika haldamine, tööl käimine ja motohobi. Elu on kiire, ütleb Mari Öö. Selleks, et kõik vajalik meeles püsiks, katavad töölauda ja paberiservi meeldetuletused, mida kõike on vaja teha. Tähtajalised ette­võtmised, kohtumised, üritused ja külaskäigud üritab Mari Öö panna kalendrisse kirja ning ka toidupoodi ei lähe ta naljalt ilma nimekirjata. Ometi on tal nii mõnigi kord tunne, et vahemälu on täis.

“Ükskord unustasin koju minnes ära, et tulin hommikul autoga tööle. Oli väga kole ilm ja ma olin tööpäevast läbiväsinud. Tulin bussiga koju, teel käisin veel toidupoes ja tirisin ka arvutit kaasas. Kui siis läbi jäise vastutuule lõpuks suurte kottidega koju jõudsin, meenus mulle, et olin ju tegelikult autoga tööle sõitnud…” räägib Mari Öö. “Või siis iga­päevaste pisiasjade unustamine – teed arvutis uue vahelehe lahti ega mäleta, milleks. Helistad kuhugi ega tea enam, kellele ja miks. Halvemal juhul lausa ehmud, kui keegi vastab, sest oled unustanud, et hoiad telefoni kõrva ääres. Eriti tuleb selliseid asju ette perioodidel, kus ongi väga kiire ja kohustusi palju.”