Ent nüüd on olukord muutunud. Kui mu elu enam-vähem paika loksus, hingasin ma kergendatult, ent mõtlesin samas: “Pagan, elu on ikka tõesti raske.” Siis hakkasin arutlema: “Ma sündisin kõigi privileegidega: olen valge nahaga ja jõukas, elan kõigi võimaluste maal ja mul on kõik eelised, mis ühel inimesel olla võivad (välja arvatud see, et olen naine), ent ka mina saan vaevu hakkama. Kuidas siis veel vaesed toime tulevad? Või teisest rassist inimesed? Või inimesed, kes elavad tagurlikes, sõjast räsitud maades?” Vaatan oma lapsi ja muretsen, milliseks nende elu kujuneb, ja siis mõtlen, kui palju rohkem muretsevad oma laste pärast vanemad, kes elavad vaeste linnaosades, kus lokkavad uimastid ja kuritegevus.

Nagu mõned eestlased on vahest märganud, valitseb Ameerikas praegu paras segadus. Riigi eest vastutav inimene ei tea, mida ta teeb, ja me kõik peame nüüd poliitikale rohkem tähelepanu pöörama. Praegusel ajal ameeriklased vihkavad üksteist. Ma ise olen maruvihane Trumpi pooldajate peale. Ja nemad on kindlasti vihased minu peale. Aga veel rohkem kui mind vihkavad Trumpi pooldajad tumeda(ma) nahavärviga inimesi. Nad on rassistid ja tunnevad selle üle iga päevaga järjest rohkem uhkust.