Meie ja need teised
Olen viimastel aastatel hakanud tundma suurt huvi poliitika vastu. Varem teadsin ma vaid, kes on USA president ja kas ta on demokraat või vabariiklane, aga rohkem ma maailmas toimuvale tähelepanu ei pööranud, sest olin liiga hõivatud isiklike draamadega. Leidsin, et kui mingid tüübid on pandud riigi eest vastutama, siis eeldatavasti nad teavad, mida teevad.
Ent nüüd on olukord muutunud. Kui mu elu enam-vähem paika loksus, hingasin ma kergendatult, ent mõtlesin samas: “Pagan, elu on ikka tõesti raske.” Siis hakkasin arutlema: “Ma sündisin kõigi privileegidega: olen valge nahaga ja jõukas, elan kõigi võimaluste maal ja mul on kõik eelised, mis ühel inimesel olla võivad (välja arvatud see, et olen naine), ent ka mina saan vaevu hakkama. Kuidas siis veel vaesed toime tulevad? Või teisest rassist inimesed? Või inimesed, kes elavad tagurlikes, sõjast räsitud maades?” Vaatan oma lapsi ja muretsen, milliseks nende elu kujuneb, ja siis mõtlen, kui palju rohkem muretsevad oma laste pärast vanemad, kes elavad vaeste linnaosades, kus lokkavad uimastid ja kuritegevus.