“Sellest hakkas lumepall veerema, tegime sukeldumislitsentsid ja käisime 2017. aasta detsembris Punase mere safaril. Sealsete korallide vahel sukeldudes pildistas Egert modelle ja mind, siis proovisingi esimest korda varustuseta vabasukeldumist. Esimene kord oli katse-eksituse meetodil – ujusin nii kaugele, kui suutsin, ja kui tundsin, et hapnik hakkab otsa saama, pöördusin tagasi. Selgus, et minul õhupuudust naljalt ei teki. Peamine oli mitte paanitseda, sest turvasukeldujad kontrollisid olukorda.”

Pärast saatuslikuks saanud reisi otsustas Kea koos abikaasaga sihipäraselt basseinis vabasukeldumist treenida, eelkõige seepärast, et kalastajatena huvitas neid veealune kalapüük. Korra nädalas harjutati Laulasmaal basseinis, õpiti nii teooriat kui ka hingamisharjutuste abil keha paremat tunnetust ja kontrolli. Kea sõnul oli kõige olulisem õppetund teadmine, et kui keha hapnikupuudusest märku annab, ei ole tegelikult veel paanikaks põhjust. “Tuleb leppida ajutise ebamugavusega, aga see viib su edasi ning annab lõpuks hea tunde ja tulemuse.” Kea soovitab kõigil sukeldumist proovida, sest vee all on võimalik nautida rahu ja vaikust ning imelist loodust. See lubab siseneda täiesti teise maailma ja kõik, mis on pinnal, jääbki sinna. “Sukeldumisest on nii palju head tulnud ja meie elu on see väga palju muutnud. Minu jaoks on parim, et saan seda koos oma mehega kogeda. Nüüd olen mina see, kes teda sabast sikutab, et võiks juba vee alla minna!”