Tagasi vaadates ei leia ta endises elus siiski eriti palju head. “Väga raske oli kogu aeg olla. Pidevalt olin väsinud. Kaks tundi toimetasin ringi ja siis tundsin, et rohkem ei jõua. Vaja oli istuda ja puhata, lõuna ajal magasin iga päev. Kogu see väsimus ja energiapuudus ajas närvi ja pahuraks. Ei jaksanud ju midagi teha ning kui keegi midagi tahtis, võisin teiste peale karjumagi hakata. Inimesed tüütasid, mina aga tahtsin ainult rahulikult omaette olla. Ainult süüa jõudsin palju,” meenutab Jaan. Muidugi oli igavene häda ka riietega – neid ei olnudki kuskilt võtta. “Poes polnud pükse, mis mulle jalga oleksid läinud.”