“Ma võimlesin! Alustan hommikuid juba aastaid väikese võimlemisega. Tol hommikul polnud aega kodus harjutusi teha. Eks see võis eemalt veidi veider tunduda,” muigab Liina. Sireenide huilates Liina kõrval peatunud politseinikud paistsid aga üpris häiritud olevat. “Ma palusin vabandust muidugi. Aga kui oma kodusesse Graniidi tänavasse keerasin, siis vehkisin veel ekstra hoogsalt. Trotsist! Sest ma ju tegelikult ei teinud midagi kurja ega seganud kedagi.”

Võimlemisega on Liinal püsisuhe. Ise ütleb ta, et teeb seda laiskusest, kuna liigutab ennast muidu päeva jooksul väga vähe. “Aga kuidagi on vaja end hommikul käima saada ja sellepärast teengi mõned lihtsad harjutused — jalgrattasõitu, puusatõsteid, õlaringe, pearinge. See on mul väljakujunenud rutiin, mille peale ei pea isegi mõtlema. Umbes nagu hambapesu,” selgitab ta.

Selle vähesega Liina suhe spordiga õigupoolest piirdubki. Ta ei loe samme ega kilomeetreid, ei arvesta kaloreid. “Vähe sellest, et ma samme ei loe, ma mõnel päeval ei teegi neid. Kui pole proovi, võtet ega kuhugi minekut, siis annan tööd ajule — lesin päev otsa, õpin tekste või loen. Jube põnev on avastada teiste inimeste maailma ja üksiti hoiab see ka minu enda aju tegevuses ning annab näitlejatööks häid ideid.”

“Kui olen juba päevi niimoodi lugenud ja lesinud, ajan ennast jõuga üles ning lähen autoga sõitmise asemel jala või jalgrattaga poodi. Samas on päevi, kus olen terve päeva jalul ja füüsilist tegevust jagub kuhjaga,” räägib Liina. Trennidest hoiab ta kaugemale, sest kui liikuda, siis peab asjal ikka mõte sees olema. Näiteks kunagisi teatrikooli tantsu-, akrobaatika- ja vehklemistunde kiidab ta väga, sest need olid ju ametiks vajalikud. Aga niisama jooksmine või palli tagaajamine ei lähe mitte. “Või võtame ujumise — see on maailma mõnusaim tegevus, aga no miks peab selle tegema enda jaoks ebamugavaks ja ujuma kiiresti?!” imestab ta.