Uurin Ave Alavainu arvamust väärikast vananemisest. Vaatamata vingerpussidele tervisega on ta vägagi elus. Kuulen ta kurisevat naeru ja sutsakat “oh, laske mul, laske vääritult vananeda”. Jumal tänatud, vähemalt üks, kes ei räägi mõttetusi.

Arutlen endamisi, kui väärikas saab üldse vananemine olla. Sada aastat tagasi olevat inimeste keskmine eluiga olnud 42 aastat. Tänu ühiskonna heaolule on meie eluiga pikenenud ehk pikalt elamise üks eeldusi ongi vananemine. Sellega kaasneb teadagi mis. Rippuvad rinnad ja lödisevad kintsud on “lisaväärtus”, milleta ei saa. Sa võid ju valehambad implantaatide vastu vahetada, aga asja olemust see ei muuda.

Millal tegeleda vananemisega?

Kas vananemisega peaks hakkama tõsiselt tegelema siis, kui algab keskiga, või on see n-ö elukestev õpe? Tehes igapäevaseid mõttekaid valikuid? Nagunii hakkab hormonaalne tasakaal mingis vanuses trikitama. Andes tasapisi märku, et see on alguste algus. Iseasi, kas seda ka märkame.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid