Raul (25) käib jõusaalis, kus on tal oma kindlad harjutused ja rutiin — see on tema mugavustsoon ja nii sobib talle. “Saan igal hetkel pausi teha, harjutust vahetada või edasi liikuda. Seetõttu ei ole otseselt rühmatreeningutele kibelenud,” ütleb ta, ehkki tunnistab, et kui rühmatrenni minna, siis ideaalis tahaks ta sellisesse kohta vähemalt esimesel korral minna mõne sõbraga koos.

Kuid leidub ka neid mehi, kel rühmatreeningute kogemus olemas ja see pole olnud kuigi meeldiv. Tarmo (39), kes praegu rühmatreeningutes ei käi, on käinud aga paari aasta eest väiksemas rühmas pilateses, mis andis talle küll rea kehale vajalikke harjutusi iseseisvalt tegemiseks, ent mis muutus lõpuks liiga igavaks. “Ei olnud (minu jaoks) meeldiv kogemus. Mitte midagi konkreetselt halba klubi ega treenerite suunas, aga ei olnud see minu jaoks — liiga palju rahvast, liiga anonüümne (treener vajas lausa mikrofoni-kõlareid, et treenijatega rääkida). Pisut selline karjatunne tekkis.”

Primaarsed on jõud, võistlusmoment või "pulss punases"

Mehed kipuvadki eelistama isetegemist, sealjuures otsitakse ka võistlusmomenti, mis on vägagi mehe loomusega seotud — kes on parim. “Ei tunne nende [rühmatrennide] järele vajadust, eelistan teisi treenimisvorme. Kas siis päris omaette, iseenda ja kellaga jooksu- või suusarajal, jõusaalis, või siis juba koos sõpradega hoopis teistsugust emotsiooni, hasarti ja võistlusmomenti pakkuvates pallimängudetrennides, näiteks korvpalli- või võrkpalliplatsil või talvel hokijääl,” täpsustab Tarmo.

Riho (52), kes on tegelenud triatloniga, taliujumisega ning käib jõusaalis, arvab, et meeste jaoks on teised asjad olulised. “Mees tahab olla tugev, treenida pigem jõudu ja seda saab kõige mõnusamalt teha jõusaalis, kus mehelik energia toetab su tööd. Pealegi on mul kindel kava, iga päev on erineva eesmärgiga — on seljapäev, rinnapäev, jalgade päev jne ja mitte ükski rühmatreening ei paku sellist asja.”

Riho on rühmatrennides käinud ja arvab tagantjärele, et seal läheb tähelepanu täiesti mujale. “Tarbetu energiakulu, vaatad ilusaid naisi, iseennast peeglist, seda, kui koomiline sa sealt paistad ja sul läheb igasugune tuju ära,” räägib ta. Ka Risto (32) ütleb, et tema isegi natuke kardab rühmatreeninguid, sest ta ei pruugi seal just väga graatsiline välja paista. Temagi väidab, et rühmatreeningud ei anna talle sellist tulemust, nagu ta tahaks. “Mulle meeldib trenni tehes keskenduda ja saan seda teha kõige paremini üksi. Kuulan tavaliselt muusikat ja rassin, see on minu n-ö getaway päevast. Jõusaali kavad saan teha just enda eesmärkidele vastavalt, aga rühmatreeningutes on ju harjutused paika pandud ja ei saa näiteks treenida konkreetset lihast vms.” Ats (24), vana jõusaalihunt aga ütleb konkreetselt, et tema meelest ei saa jõutreeninguks pidada rühmatreeningut, kus tehakse 45-60 minutit kergemate raskustega palju kordusi. "Mind näiteks absoluutselt ei kutsu rühmatreeningutesse, nende nimetused on juba naljakad," tõdeb ta.

Meeme Männiste, My Fitnessi rühmatreeningute treener arvab, et mehed kardavad olla naeruväärsed või saamatud ning seetõttu käiakse kauge kaarega mööda keerulise koreograafiaga tantsulistest treeningutest ja klassikalistest sammukombinatsioonidest koosnevatest aeroobikatundidest. Kahetsustega tunnistab ta, et mehe jaoks langevadki niimoodi valikust välja naistele suunatud lihastreeningud ja sammukombinatsioonidest koosnevad tunnid. Ta kinnitab Atsi sõnu: "Mees ei tule eladeski sellistesse trennidesse, mille nimes on "butt" või "tuhar"." Järele jäävadki “üldised” lihastreeningud, võitluskunstidest üle võetud elementidega treeningud, siserattatreeningud (kui klubis on spinningusaal) ja body & mind tüüpi treeningud.

Kõige populaarsem rühmatreening meeste seas on vaieldamatult body pump. Ju seepärast, et seal lõhnab mehelikkuse järele, kangid, hantlid, kükid. Ka spinningus käib mehi ning mehi kohtab ka võitluskunste imiteerivates trennides. Kuid ülejäänud rühmatreeningutes kohtab mehi juba harvem.

Männiste ütlebki, et meeste seas ongi popid just lihtsa ülesehitusega lihastreeningud ja sellised, kus saab võitluskunste imiteerides ennast tõeliselt välja elada ja “pulss punases” treenida. Mehed külastavad ka klubides peetavad võitlusalade treeninguid, kus harjutatakse koos ka võitlust reaalse vastasega.

Mihkel Vabrit, My Fitnessi rühmatreeningute treener leiab, et mehed pelgavad rühmatreeninguid, kuna kardetakse rütmi ja koordinatsiooni. “Kui varem oli rõhk rohkem aeroobikal, kus oluline roll oligi rütmil, tempol ja koordinatsioonil, siis nüüd on rühmatreeningute suund liikunud pigem raskuste ja korduste peale, eesmärgiga väsitada erinevaid lihasgruppe.” Vabrit leiab, et mehed peaks treenima siiski kõike, nii lihasvastupidavust, südame- ja veresoonkonda kui ka painduvust: “Seepärast võiks tasakaalustatud füüsise huvides käia nii jõu-, kardio- kui ka keha ja meele treeningutes.” Sedasama soovitab ka Männiste — jooga, pilates annavad väga hea lihastunnetuse.

My Fitnessi kauaaegne treener ja rühmatreeningute juht Gea Simson ütleb, et päris raske on kummutada seda ettekujutust, et rühmatreeningud on sama mis Jane Fonda aegne aeroobika, kus naistel olid trikood seljas, peapaelad peas ja säärised jalas. “Siis olid tõepoolest sellised harjutused, mis olid naiselikud, graatsilisemad ja need ei lähe kuidagi mehelikkusega kokku,” lisab ta.

Samas mainib ta, et ühiskond on muutunud vabamaks ja mehedki vaatavad treeningute valikule laiema pilguga. Üha sagedamini kohtab rühmatreeningutes mehi, kes on sinna tulnud koos oma naistega. Või sõpruskondi, mis koosnevad meestest. “Nüüdsel ajal suhtutakse trenni kui meelelahutusse, otsitakse fun’i ja kui rühmatreening suudab seda mehele pakkuda, siis vahet pole, millises trennis ta käia tahab, ehkki mainib juurde, et kuna mehed üldiselt ei taha koreograafiat, keerulisi samme või harjutusi, kus on vaja seista ühel jalal, sest nad kardavad jääda häbisse, siis sobivad neile trennid, kus see on välistatud: body pump, pilates, body balance, kõht-selg-tuhar ja muud sellised, kus neil mõnus olla.