Müüdid ja tõde puugihaigustest

Borrelioosi ümber on viimasel aastakümnel käinud tõeline “kirgede torm”, sest nakkuse kohta levib palju teavet ning mis tahes vaevuse ilmnemisel tekib kergesti borrelioosikahtlus. Hoopis ohtlikum on aga puukentsefaliit. 

Netiavarustes on hulgaliselt borrelioosile pühendatud lehekülgi. Guugeldades tasub olla kriitiline, sest paljud veebilehed maalivad sellest lausa surmatõve pildi ja seostavad borrelioosi kümnete eri haigustega. Kõrval on loomulikult kliinikute kontaktid, kus kopsaka summa eest saad end pealaest jalatallani uurida lasta, juhul kui mõne loetletud vaevustest avastad. Et borrelioosile iseloomulike sümptomite kõrval võivad esineda ka ebamäärased üldnähud, annab see võimaluse mis tahes vaevuse taga puugihaigust kahtlustada.

Pseudoborrelioosi ohud

Mitmed spetsialistid on seisukohal, et Eesti kannatab puukborrelioosi hüperdiagnoosimise all, sest meie statistika näitab mitu korda suuremat haigestumust kui naaberriikides. Põhjuseks on enamasti laborianalüüside väär tõlgendamine. Paljud on borrelioosi põdenud kergel kujul ega ole sellest isegi teadnud. Küll aga on haigus jätnud organismi immuunmällu jälje, milleks on antikehad.

Kui nüüd mõni aasta või isegi aastakümme hiljem minnakse ebamääraste vaevustega (peavalu, väsimus) arsti juurde ja tehakse antikehade analüüs, on kõigil hea meel – põhjus on justkui leitud. Järgmiseks võetakse ette kahenädalane antibiootikumikuur, aga kordusanalüüsi tulemus on ikka sama – antikehad on alles. Halvemal juhul lastakse käiku teine ja kolmaski asjatu ravikuur.

Kõige hullem on see, kui agaralt pseudoborrelioosi ravides magatakse maha mõni tõsisem haigus. Laboratoorsed uuringud on küll abiks kliinilise leiu kinnitamisel, kuid kunagi ei tohiks diagnoos põhineda üksnes vereanalüüsil.

Borrelioosi tunnused

Harva kaasneb borrelioosiga palavik, üldine halb enesetunne, peavalu või uimasus. Kõige selgem borrelioosi tunnus on kolmandal kuni viiendal puugiründele järgneval päeval hammustuskoha ümber tekkiv punetav ring, mis hakkab laienema ja muutub keskelt heledamaks. On aga kehapiirkondi, kus see võib märkamata jääda. Kui vahetult pärast hammustust tekib väike punetuskolle, mis sarnaneb sääsehammustuse jäljega, siis see ei viita kindlasti veel borrelioosile.

Ilma ravita võib punetus ise kaduda, kuid teinekord püsib see päevi, isegi kuid. Mõnikord leitakse sügisesest nakatumisest alguse saanud lai kahvatu ring alles kevadtalvel, kui muu probleemiga arsti poole pöördutakse. Üksikutel juhtudel võib haigus levida üle kogu organismi ehk meditsiinikeeles generaliseeruda. See juhtub tavaliselt 2–4 nädalat pärast puugirünnet või nahapunetuse (erüteemi) teket.

Borrelioosi korral on kõige sagedasemad närvisüsteemi nähud, tüüpiline on ühepoolne näonärvihalvatus. Mõnikord võib ette tulla ka südame rütmihäireid ja liigesevaevusi. Kindlasti tuleb välistada kõik muud samu vaevusi põhjustavad haigused.

Borrelioosi antibiootikumravi kestab tavaliselt kaks nädalat ja sellest peaks haiguse väljaravimiseks piisama. Kordusanalüüsidel ei ole mõtet, sest antikehade tase võib langeda alles kuude jooksul. Väga sageli põetakse borrelioosi minimaalsete vaevustega (näiteks paaripäevase peavaluga) ja organism saab sellest oma jõududega jagu. Läbipõdemisel kujunev immuunsus ei pruugi aga paraku olla pikaajaline, seega võib borrelioosi elu jooksul ka korduvalt põdeda. Vaktsiini puukborrelioosi vastu praegu veel ei ole, on aga teada, et töö selle väljatöötamiseks käib.

Ohtlik entsefaliit
Teine sagedasem puukide levitatav haigus puukentsefaliit on viirushaigus. Eesti ühes teiste Balti riikidega kuulub puukentsefaliidi leviku poolest Euroopa riikide tippu ning on nimetatud väga suure riskiga piirkonnaks. Hinnanguliselt registreeritakse Eestis 150–250 juhtu aastas.

Erinevalt borrelioosist ei ole entsefaliiti võimalik nakatuda mitte ainult puugihammustuse kaudu, vaid ka pastöriseerimata kitse- või lehmapiima pruukimisel, ka Eestis on selliseid juhtumeid olnud.

Haiguse kulg on sageli kahefaasiline. Peiteaeg on 2–4 nädalat, siis tekib palavik, üldine halb enesetunne, peavalu, harvem iiveldus ja oksendamine.

Vahepeal pole mingeid vaevusi ja siis algab 2–20 päeva pärast uus haigusfaas. Üldnähtudele lisanduvad närvisüsteemi kahjustuse – ajupõletiku ja ajukelmepõletiku – nähud. Raskemaid vorme esineb enam vanematel inimestel. Mõnikord võib puukentsefaliit põhjustada raske invaliidistumise kogu eluks. Haiguse teine faas avaldub õnneks ainult ligikaudu kolmandikul haigetest.

Ravi ei ole, parem vaktsineerida!

Kuna puukentsefaliit on viirushaigus, pole antibiootikumidest selle korral abi. Ravi saab olla ainult sümptomaatiline, s.t vaevusi leevendav. Erinevalt borrelioosist annab läbi põetud puukentsefaliit eluaegse immuunsuse.
Õnneks on võimalik end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida ja Eestis on see kindlasti kõigile soovitatav. Kui veel mõne aja eest arvati, et väikelapsed ei nakatu või põevad puukentsefaliiti kergekujuliselt, siis viimasel ajal soovitatakse inimesed, kes elavad puukide levikualal või seal sageli käivad, vaktsineerida alates aasta vanusest. Enim ohustatud on kindlasti need, kes oma töö pärast palju looduses viibivad (metsatöölised, kaitseväelased, piirivalvurid). Samas võib puugi saada ka koduaiast rohu seest.

Esimene vaktsiinikuur koosneb kolmest süstist. Esimese ja teise doosi vahele peaks jääma kuu, teise ja kolmanda doosi vahele aasta. Järgnevad kordusdoosid 3–5aastaste vahedega. Kui kordusvaktsineerimine on mingil põhjusel edasi lükkunud, ei pea kaitsesüstimist tingimata otsast alustama, sest organismi immuunmälus on varasemad vaktsineerimised talletatud. Igal konkreetsel juhul tasub nõu pidada oma pereõe või perearstiga.

Lisainfo: Mida sa võiksid puukidest teada

* Eestis elavad võsa- ja laanepuugid ning haigusi võivad edasi kanda mõlemad. Haigustekitajate looduslikuks reservuaariks on linnud, närilised ja ulukid.
* Kui laanepuuk eelistab pigem tiheda alustaimestikuga metsi, siis võsapuugi võid saada ka linnapargist ja koduaiast.

* Erinevalt laialt levinud arvamusest ei kukuta puuk end puu otsast pähe. Suurema osa elust veedab ta kõdus ja pinnases.

* Talvel on puuk loid, n-ö talveunes. Kevadel ilmade soojenedes (5–7 kraadi) ilmub ta lagedale ja hakkab saaki otsima. Puugi jahimaa raadius on maksimaalselt 5 meetrit.

* Õnneks otsib puuk inimkehale sattudes sobivat kinnituskohta tükk aega, sageli võib kuluda selleks kuni ööpäev.

* Puukentsefaliidi tekitaja kandub puugi organismist inimesele üle üsna ruttu pärast parasiidi kinnitumist. Borrelia ehk borrelioosi tekitaja ülekandumine võtab enam aega. Seetõttu aitab puugi kiire leidmine ja eemaldamine borrelioosi vältida.

Puugihammustuse vältimiseks

• Kanna metsas liikudes heledat, pikkade varrukatega riietust, kust puugid kergesti silma hakkavad.
• Kasuta putukatõrjevahendeid.
• Pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha hoolikalt üle. 

Kui puuk on hammustanud

• Katsu puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada.
• Võta puugist kinni võimalikult pea lähedalt ja hoidu tema tagakeha pigistamisest.
• Võimalusel kasuta peenikesi pintsette (müügil on ka spetsiaalne puugieemaldusvahend).
• Ära määri puugile enne eemaldamist salve, õlisid ega alkoholi.
• Pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga.
• Ära muretse, kui puuki välja tõmmates tema pea naha sisse jääb. Puuginakkust see ei soodusta ja pea tuleb tavaliselt mõne päeva jooksul pärast väikest põletikku ise välja.
• Jälgi hammustuskohta ja kui märkad selle ümber punetavat ringi, kontakteeru perearstiga.

Puugihaigused avastati sajandite eest

* Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi ajalugu ulatub juba 19. sajandisse, kui dr Buchwald kirjeldas nahakahjustust, mida tänapäeval tuntakse kroonilise atroofilise akrodermatiidina.

* 1909. aastal avastas Ameerika teadlane Howard Taylor Ricketts puukidel bakteri, mida seostati nn Kaljumägede palavikuga.
* 1909. aastal kirjeldas Rootsi nahaarst Arvid Afzelius puugihammustuse tagajärjel tekkivat ringjat nahalöövet, mida tänapäeval nimetatakse ringjaks erüteemiks.
* 1930ndatel hakati diagnoosima puukentsefaliiti, Eestis on see haigus teada 1950. aastatest.
* Lyme’i tõve tekitaja avastas 1982. aastal Willy Burgdorfer, kelle järgi sai bakter ilusa nime – Borrelia burgdorferi.

Allikas: TP 06/2016.