Valu – kannatada või võtta rohtu?

Pea valutab. Selg valutab. Kael valutab. Hammas valutab. Ei midagi ebaharilikku – valu on äärmiselt levinud vaevus kogu maailmas. Asjatundjate sõnul kannatab valu käes pidevalt kuni 30% inimestest.

"Valu kannatada on rumal – see ei muuda mitte kedagi õilsamaks, nagu tihti arvatakse. Pigem teeb valu kannatamine omakorda halba," ütleb Põhja-Eesti regionaalhaigla anesteesia ja intensiivravi ülemarst, Hiiu valukabineti arst dr Pille Sillaste.
Valu käes vaevlevate patsientidega puutuvad tõenäoliselt kõige sagedamini kokku perearstid. Mähe Perearst OÜ perearst dr Vanda Kristjan leiab samuti, et hambad ristis valu taluda pole tark tegu. Aga apteegi käsimüügist saadavaid valuvaigisteid päris pimesi sisse ahmida ka ei tasu: "Esmalt tuleb välja selgitada valu põhjus. Oluline on ka, kui kaua on valu kestnud ning kui palju see inimest häirib."
Esmaabi saab apteegi käsimüügiravimeist valu vastu küll. Samas on valusid, naistel sageli esinev migreen näiteks, mida tavalised valuvaigistid tõenäoliselt küll leevendavad, aga mille puhul võib juhtuda, et iga korraga tuleb valuvaigisteid aina rohkem manustada. Arst oskaks määrata mõjusamad rohud. Igal ravimil on kõrvaltoimeid, arst teab kaaluda kõiki plusse ja miinuseid ning valib välja need, mis minimaalse kahju juures toovad maksimaalset kasu.

Miks valutab?
Valud ja nende põhjused, samuti ravi on erinevad. Kuidas aga aru saada, mis just on valu taga? "Patsient tuleb ja räägib oma murest. Mina annan probleemile hinnangu ja leian esialgse lahenduse. Kui mure ei kao, peaks patsient tulema uuesti perearsti juurde ja otsima lahendust edasi. Ei ole õige arusaam, et ma ju käisin korra arsti juures, ta ei saanud hakkama ning ma rohkem ei lähe, kannatan omaette," kirjeldab dr Kristjan üsna levinud suhtumist.
Perearst hakkab välistama sagedasemaid valu põhjusi ning vajadusel määrab analüüsid-uuringud. "Arst ei ole selgeltnägija – et vaatan korra patsiendile otsa ja kohe tean, milles viga," rõhutab dr Kristjan.
Ka dr Sillaste kogemus ütleb, et esimesena määratud valuvaigisti ei pruugi alati aidata, vahel peab lihtsalt ravimeid vahetama ehk võtma kasutusele teise toimemehhanismiga rohud.
Mis samuti oluline: tihti ei peagi valu korral tablette sööma, piisab lokaalsest arstimist (näiteks salvid ja geelid, mida otse haigele kohale määritakse). Ja teatud valusid saab leevendada hoopis ravivõimlemise ja massaažiga. Arstid ei ole üldjuhul ka ravimtaimede tarvitamise vastu, kuid hea oleks, kui tohtrit sellest teavitataks.
Omapäi valuvaigisteid süües on dr Kristjani sõnul ka see oht, et valu muutub krooniliseks. Ning kroonilist valu tuleb hoopis teistmoodi ravida. Dr Sillaste selgitab: "Valu ravimitega ennetada on lihtsam kui lasta valul tulla ja siis püüda seda vaigistada. Kui inimesel on krooniline pidev valu, tuleb talle esmajoones määrata ravi pikatoimeliste valuvaigistitega. Näiteks Tramadol Retard mõjub 12 tundi ja nii peabki võtma seda iga 12 tunni järel, mitte siis, kui valutama hakkab. Kui inimene niimoodi regulaarselt ravimit võtab, siis kokkuvõttes on tema valu leevendamiseks vaja palju vähem valuvaigisteid."

Valuravi üllatav pool
Mida varem hakata valu ravimitega mõjutama, seda kergem ja tõhusam on lõppkokkuvõttes valuravi. Vahel võib raviskeem olla haigele üpris üllatav. Näiteks närvivalu ei hakata üldse arstima klassikaliste valuvaigistitega. Dr Sillaste toob näite: "Kolmiknärvi põletikku, millega kaasneb tohutult tugev valu, ravitakse kõigepealt hoopis krambivastaste (epilepsia ehk langetõve) ravimitega. Kui valu on väga tugev, määratakse alul juurde ka pisut tavalist valuvaigistit. Teine närvivalu leevendav arstimite grupp on antidepressandid. Ja inimesed ongi heitunud, kui arsti juures räägitut pole hoolega tähele pandud: lähevad koju ja loevad karbilt, et välja on kirjutatud langetõverohtu! Või et milleks antidepressandid – mul ei ole ju depressiooni! Jah, ravimid on küll teiste haiguste ravimiseks, aga valuravis kasutatakse neid imeväikestes doosides."

Mis on valu?

¤ Teaduslikult defineeritakse valu kui ebameeldivat sensoorset ja emotsionaalset aistingut, mis on seotud tegeliku või võimaliku koekahjustusega. Seega võib valu vaadelda kui organismi kaitsemehhanismi üht osa, mis annab märku tõenäolisest vigastusest, et saaks võtta kasutusele meetodid, vältimaks edasist kudede kahjustust. Valu sunnib vigastatud kohale puhkust andma, mis omakorda soodustab paranemist, ja õpetab tulevikus ohtu hoolikamalt vältima.

¤ Valu (ja selle etteaimamine) võib kaasa tuua ärevust ja ahastust. Leevendamata rasked operatsioonijärgsed valud pikendavad taastumist. Kroonilised valud, mis kaasnevad näiteks reumatoidartriidiga, häirivad märkimisväärselt patsiendi elukvaliteeti.

¤ Organismis toodetakse valu korral kogu aeg 20–30 keemilist ühendit. Näiteks neerupealise stressihormooni (noradrenaliini), mis tingib kogu organismis toimiva stressi. Stress suurendab omakorda südame löögisagedust ja tõstab vererõhku, tekitab une- ja meeleoluhäireid ning depressiooni, võtab ära isu, võib ajada iiveldama või oksendama. Mida kauem valu kannatatakse, seda suurem on kahjustav toime ka teistele organitele. Samuti on stressis inimesed tunduvalt vastuvõtlikumad tavaliste külmetushaiguste suhtes.

Valu liigid
¤ Koekahjustuse valu esineb pehmete kudede (nahk, nahaalune kude, lihased) ja siseorganite kahjustuste korral. Vabanevad keemilised ühendid vallandavad valuimpulsi. Impulss liigub mööda närvijuuri selja- ja peaajusse. Koekahjustuse valu on enamasti hästi lokaliseeritav – inimene oskab päris hästi näidata, et just see koht valutab. Valu on tuim, tuikav.
¤ Närvivalu korral on kahjustus närvikoes endas. Kas on närvijuur päris läbi lõigatud – näiteks jäseme amputeerimine – või on närvil mingi surve (näiteks kasvaja). Närvivalu võib tekkida ka otse pea- või seljaaju tasandil: kui seal on kasvaja või selle metastaasid või on olnud ajuinsult, pea- või seljaaju trauma. Närvivalu on üldjuhul väga halvasti talutav. Inimene tunneb justkui elektrilööke, nõelatorkeid, nagu sipelgad jookseksid või triigitaks kuuma triikrauaga.
¤ Eristatakse ka segatüüpi valu, kus on esindatud nii koekahjustuse valu kui ka närvivalu. Näiteks vähivalud on tavaliselt segatüüpi valud.
¤ Tihti ei ole haige üldse see koht, kus inimene valu tunneb. Kuna valu kiirgub mööda närvikulgu, siis kahjustus võib olla näiteks närvi algosas, aga valu tunneme närvi lõpposas. Tüüpiline näide on rahvakeeli nn radikuliidivalu. Kahjustus on tavaliselt seljas, kust suur närvijuur alguse saab, valu tunneb inimene aga hoopis jalas või tuharas, selg ise ei pruugi üldse valutada.
Allikas: dr Pille Sillaste

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2011. aasta märtsis.