Loodus aitab, kui ise ennast aitad
Maret Makko (62) ühendab nii taimetarga kui ka apteekri teadmised. Taimede abil on ta ennast ravinud, nüüd jagab teadmisi nendega, kes on valmis vastutust oma elu eest tõsiselt võtma.
Taimetargaks saamisel peab Maret Makko olulisimaks oma lapsepõlvekogemusi. Ta sündis Pärnumaal Kuresoo raba ääres raskel ajal, kui tuli kõik loomad ja varad ühisomandisse anda. Ema käis kohalikus laudas loomi talitamas, ehitajast isa aga kaugemal tööl ja jõudis koju vaid kord nädalas.
Maret oli alles kolmekuune, kui ema pidi tagasi tööle minema. “Olen novembris sündinud, koju jäin külmal ajal. Meie vöödik kiisu tegi ise uksed lahti, tuli minu kaissu ja soojendas mind. Nii kass mind üles kasvatas.”
Maret mäletab end umbes kolmeaastasena – kuidas ta käis oma kassiga mööda metsi ja raba, kiisu ees, saba püsti, tüdruk järel. “Loomad laudas ja loodus oligi kogu mu sõpruskond,” jagab Maret tänapäeva mõistes üsna unikaalset lapsepõlvekogemust. “Inimesi nägin vähe, peamiselt ema ja isa, vahel käis keegi külas. Kasvasin täiesti looduse keskel ja oskasin rohkem lindude, loomade ja taimede keelt kui inimsuhtlust. Usaldasin loodust ja teadsin, et see ei tee mulle kunagi liiga. Inimesi kergelt pelgasin, sest neis on nii palju ettearvamatut. Loodus pole aga kunagi vaenulik, mis iganes seal toimub, on see loomulik ja loodusseadustega seotud.”
Tarkused emalt
Ka Mareti ema tundis taimi, metsatalus raviti end ikka ise, tabletti vajati imeharva. Samuti oli kogu toit omakasvatatud. “Liha polnud toidulaual põhiline, vaid kõiksugu rohelised salatid, marjad, seened, köögiviljade pool oli väga rikkalik,” kirjeldab Maret. “Ema ravitses ka teisi, oskas aidata, kui küsiti. Temalt käidi ka taimi saamas.” Ema rääkis tütrele, mida ta abiküsijaid uurides nägi, jagas oma teadmisi tervisehädadest ja taimedest. “Ehk oleks teda praegu selgeltnägijaks nimetatud, kuigi ta ise seda kunagi ei öelnud.”
