Kui meie pere elu kurssi muutis

“Ema, kas saad palun homme kella kaheks siia tulla,” ütles tütar telefonis. Kuidagi prauhti algas see kõne seekord ja lapse hääl oli kummaline. “Mul on syöpä*! Seljast leiti ja homme arst ütleb, mis edasi saab.”

Mu tütre nimi on Mari ja ta helistas Helsingist, teel töölt koju. Kuulsin märtsi­tuulte taustal värisevat häält ja käisin peas läbi võimalikke variante, kuidas saaksin ise palavikust ja kurguvalust hoolimata emana tegutseda. Vajutasin kõne kõlarisse, et ka isa kuuleks. Ma ei suutnud kaasa mõelda, otsisin hoopis laeva sõidugraafikut. Tundsin, kuidas kogu mu organism keskendub, et olla optimistlik. Põsesarnadki tõusid kui iseenesest kõrgemale, et mu jutt kõlaks julgustavamalt.

Mu peas kumises too soomekeelne sõna, mida laps kasutas. Tegime seda isegi nädalaid, justkui leevendanuks see diagnoosi karmust. Tegelikult leevendaski. Vähemalt andis vajaliku aja, et suur laev nimega “meie pere elu” saaks kurssi muuta.