Kummituseks kasvamine

Saan järgmisel kuul 50aastaseks, seega oleks nagu aeg heita pilk oma elule, vaadates nii tahavaatepeeglisse kui ka ees avanevale teele. Kui meediat ja ühiskondlikku arvamust uskuda, peaks mind ees ootama sügava leina periood, sest naisena olen ma maailmale nüüdseks surnud.

Ja kuigi olen mänginud mõttega, et peaksin oma kõrge vanuse pärast muretsema, ei tee ma seda mitte. Kõik, mida näen, loen ja kuulen, korrutab mulle, et mu elu on läbi, sest ma pole enam see seksikas noor olend, kes ma kunagi olin. Ühiskond leiab, et nüüd, kui noormehed (ja enamik vanamehi) minuga seksida ei taha, on mu väärtus langenud ning sama hästi võiksin ma teha lahkumiskummarduse ja vaatepildilt vaikselt kaduda, et mu räsitud olek kedagi ei häiriks.

Mind aga üllatab, kui vähe ma sellest kõigest hoolin. Varem läks mulle vägagi korda, mida mehed minust mõtlevad, ja see langes kokku murega, kui ilus ma välja näen. Ent suur saladus, mida meedia ja ühiskond sulle ei avalda, seisneb selles, et välise ilu kadumine on otseselt seotud huvi kadumisega selle vastu, kui võrgutavana sa meestele mõjud.