Eesti riigirahastus ei kata kõiki teaduspõhiseid neeruvähi ravivõimalusi

16. juunil tähistatava rahvusvahelise neeruvähi päeva raames on tähtis heita valgust haigusele, mille patsientide arv kasvab kogu maailmas.

Eesti olukord neeruvähi rindel on rahuldav. Võrreldes muude vähiliikidega püsib Eesti neeruvähihaigete osakaal viimase kümne aasta jooksul suhteliselt stabiilsena. Tuues paralleeli aastatega 2000–2010, on haigestumus küll veidi suurenenud, kuid põhjus võib peituda paremini kättesaadavas diagnostikas. Ligi 50% neeruvähist avastatakse juhuleiuna muudel põhjustel tehtud radioloogilise uuringu käigus.

Algstaadiumis neeruvähk on lihtsasti ravitav. Seda tehakse kirurgiliselt, kas osalise või kogu vähist haaratud neeru eemaldamise teel. Kui inimesel pole enne neeruvähi avastamist tervisemuresid olnud, suudab ta elada ühe neeruga elukvaliteedis kaotamata. Hoopis teine lugu on metastaatilise neeruvähi korral, mis moodustab ühe kolmandiku diagnoosidest ja mille ravi on peamiselt haigusprotsessi pidurdav ning sümptomeid leevendav. Sellisel juhul ei räägi me reeglina tervistavast ravist.

Kaasaaegsed ravivõimalused Eestis

Tänapäeval on üksikute metastaasidega levinud haiguse puhuks arendatud välja kirurgiline tehnika, mis võib osal juhtudel osutuda tervistavaks raviks. Lisaks on suurendatud kodumaiste kiiritusravikeskuste võimekust pakkuda kõrges doosis stereotaktilist kiiritusravi üksikutele vähikolletele, mis pole kirurgiliselt eemaldatavad. See annab võimaluse tervistumisele. Neeruvähi süsteemravis on viimase viie aasta jooksul toimunud revolutsioon: kasutusele on võetud ja on veel lisandumas mitmed uued efektiivsed ravikombinatsioonid.

Viimaste aastate jooksul on neeruvähi ravis muutunud seni kehtinud paradigma, et metastaatilise haiguse korral peaks neeruvähi algkollet kirurgiliselt eemaldama nii palju kui võimalik. Selline valik jääb alles kitsale patsiendiringile, kes saavad kirurgilisest sekkumisest selgelt kasu. Viimastel aastatel avaldatud uuringud neeruvähi süsteemravi erinevatest kombinatsioonidest näitavad jätkuvalt suurepäraseid ravitulemusi patsientide üldise ja progressioonivaba (edukas raviaeg) elulemuse ning elukvaliteedi osas. Elulemus on termin, mis tähendab aega diagnoosi saamisest kuni patsiendi surmani. 2021. aastal ilmus esimene kliiniliselt oluline adjuvantse süsteemravi uuring, kuid need andmed vajavad veel ajas küpsemist üldise elulemuse kasu osas.

Eesti on neeruvähi süsteemravi poolest teistest Balti riikidest mõne koha pealt ees. Kahjuks ei suuda meie riigipoolne rahastus võistelda Skandinaavia ega teiste jõukamate riikidega. Haigekassa on neeruvähi süsteemravi reguleerides olnud võrdlemisi jäik. Kohati on see arusaadav, kuna kasutatavad ravimid on kallid. Kuid siiski on tegemist pahatihti elulõpu haigusega, mida oleks eetiline ravida maksimaalsete teadaolevate võimalustega. Kui patsiendi ravi jääb haigekassa määratud kriteeriumite taha seisma, kuid teaduslikult oleks ravi põhjendatud, siis oleme palju abi saanud vähiravifondilt Kingitud Elu.

Neeruvähki avastatakse aina varajasemas staadiumis

Hea on tõdeda, et aastatega on märgatavalt kasvanud neeruvähiga ellujäämise tõenäosus, kuna seda avastatakse aina varajasemas staadiumis, sest tehakse rohkem radioloogilisi uuringuid. Kaasaegse süsteemravi efektiivsus on tõusnud tasemini, kus täieliku tervenemise saavutamine kerkib erinevate kombinatsioonide korral 10–20% lähedale, millest omakorda kaks kolmandikku võivad olla püsivad raviefektid. Küll ei tähenda see, et haigus ei pruugi tagasi tulla. Teisisõnu võib kaasaegse süsteemraviga loota tervenemisele ligikaudu 10% patsientidest, mis poleks olnud varasemate ravivõimalustega mõeldav.

Hetkel võib pidada peamiseks puudujäägiks seda, et mõningad tõenduspõhised süsteemravi kombinatsioonid, mis võimaldaksid eelmainitud tulemusi saavutada, ei ole riiklikult kättesaadavad.

International Kidney Cancer Coalition (IKCC) viis 2022. aasta veebruaris läbi küsitluse, millele vastas üle 2000 vähipatsiendi 41 riigist. Diagnoosimise käigus pakuti peaaegu pooltele (48%) uuringus osalenutele biopsiat, et määrata täpsemaid diagnoose ja nende haigust paremini mõista. Keeldus vaid kolm protsenti. Eestis on olukord üsna sarnane. Minu kliinilisest praktikast kerkivad esile vaid üksikjuhtumid, kui patsiendid ravi ei soovi ja haigusele alla annavad. Patsiendid muutuvad järjest enam haigusest teadlikumaks ning mõnikord uurivad omaalgatuslikult uusimate ravimeetodite kohta, mida paraku haigekassa ei kompenseeri.

Elulemuse küsimused ei ole mugavad ei patsiendile ega arstile

Patsient peab alati olema ravi planeerimisse kaasatud – nii on parem ravisuhe, selgemad eesmärgid ja patsiendid järgivad arsti välja antud juhiseid, mis lõpuks väljendub ka kasvanud efektiivsuses. Pea alati rõhutan patsientidele, et kõik meie otsused peavad sündima ühiselt. Patsiendi soove austatakse võimaluse piires ja arvestades haigekassa rahastust. Juhul kui ravis on nõudlus millegi enama järele, peab see kahjuks tulema patsiendi taskust.

Oma koht on patsiendi ja raviarsti vahelisel dialoogil. IKCC küsitluse tulemustest selgub, et 42% patsientide sõnul arstid ei selgitanud üle viie aasta elulemuse tõenäosust piisavalt. Viie aasta elulemus ei ole alati teema, mis tuleb arutlusele, kuna mõned patsiendid pelgavad surmaga seotud küsimusi. Samas on mitmeid neidki, kes juba esimesel visiidil uurivad, kui palju neile aega elada jäänud on. See ei ole ka raviarstile alati mugav küsimus – meil on tõesti olemas statistika ja riskigrupid, kuid iga individuaalse patsiendi puhul pole võimalik ette ennustada, milliseks tema raviteekond kujuneb.

Vähipatsient tunneb haiguse kordumise või haiguse progressiooni hirmu esimesest kuni viimase staadiumini välja. Kui 55% IKCC uuringus osalenud patsientidest kogesid haiguse kordumise hirmu ja 52% rääkisid oma muredest tervishoiutöötajaga, siis Eesti näitel tundub, et seda küsimust kipuvad Eesti patsiendid pigem enda sees hoidma. Samal ajal pakuvad vähiravikeskused peale arstiga rääkimise veel mitmekülgset psühholoogilist toetust.

CBZ-EE-000058 06/2022