Meeletu hasart kaunis looduses: kirgliku orienteeruja Toivo pöörased olukorrad punktijahil

“Mitte kunagi ei hakka igav,” ütleb Sõmerust pärit Toivo Murakas (36) oma suure kire – orienteerumise kohta. Väikse poisina “peale sunnitud” ala viis mehe koguni treeneritööd õppima ja nüüd innustab ta teisigi looduses liikudes punkte püüdma.

Seda, kas umbes 30 aastat tagasi, kui Toivo ja teised mudilased pidid kontrollpunkte otsima, paistis päike või puhus kõle tuul, ei mäleta enam keegi. Küll aga mäletab mees hästi, et orienteerumine sunniti talle juba lasteaias peale. “Esimesi kontrollpunkte sai otsitud jah juba lasteaia hoovis,” muigab ta. “Tol korral ei olnud veel uhkeid kiipkaardisüsteeme, siis oli pliiats puu otsas,” meenutab Toivo oma esimest kokkupuudet nüüdseks armastatud spordialaga.

Orienteerumisvõistlustel ja -päevakutel käis Toivo aktiivselt kuni põhikooli lõpuni. Transporti organiseeris ja lapsi innustas sel ajal Sõmeru entusiast, teada-tuntud orienteeruja Urve Soe. Keskkooli jõudes tekkis Toivol orienteerumises aga pikem paus, ta ei tegelenud selle alaga aastaid. Ka ülikooliõpingute ajal jäi tõsisem sport pigem tagaplaanile, ehkki jooks ja jõusaal on pea alati tema ellu kuulunud. Huvi orienteerumise vastu tärkas uuesti viis-kuus aastat tagasi. Ja on jäänud.