Hakkan minagi kergelt muretsema, kui kõnnin Salme kultuuri­keskuses Baltica festivali eelpeol ringi ja otsin rahvahulgast Annet – kõik naised on ühtmoodi mukitud ja rahva­rõivais. Tasub mul aga suunduda naerurõkatuste poole, ja seal ta ongi! Täies purjes, jutusoonel, uhked seto riided seljas. Esinemispinge on juba maas ning Anne rüüpab punasest südamekesega põuepudelist sõõmukese handsat, ampsates kiluvõileiba peale. Otsime vaiksemat kohta, kus rääkida, ning ma alustan kohe kõige põletavama küsimusega: “Mida sa sööd, et nii palju jõuad ja heatujuline oled?”

“Pekki,” teatab Anne pikalt mõtlemata. “Kahe suupoolega. Tervislikust toitumisest ei tea ma midagi!”

Siiski-siiski, nisujahutooteid Anne ei söö, kuigi tal ei ole talumatust ega midagi, aga sai ja pirukad – need on ju tühjad kalorid. “Ma ei osta koju saiatooteid, ainult musta leiba ja sellele ma panen sinepit, mädarõigast ja pekki peale,” lausub heas vormis naine. “Talvel on see üks hea toit, annab sooja ja energiat.”

Rääkides asub ta oma seto peakatet lahti harutama. Sellega on tükk tegemist. “On kossad, päälinik, päävüü ja siidid – sellest kokku tuleb pää,” põhjendab vestluskaaslane, miks setod oma keerukat peakatet “pääks” nimetavad. “Me naistega viskame ikka nalja, et “panin pää kotti” või “kes mulle pää teeb?””