Mida teeb depressioonis inimesega see, kui psühhiaater ütleb: “Ära ole nii kurb, sul on käed-jalad otsas, ilus noor inimene!”

Kirjanik Eia Uus (36) on silmitsi seisnud kümnete depressioonilainetega – esimest korda vajus ta lootusetuse musta auku juba teismeeas. Nüüdseks on Eia leidnud võtted, mis ta tühjusest välja aitavad. “Enamik inimesi läheb ravi otsima aga kõige viimases hädas.”

Eia depressioon sai alguse 16aastaselt, kui neiu õppis stipendiumiga Taimaal keskkoolis. “Ilmselt tegin liiga palju ja nõudsin endalt liiga palju: juhtisin kooli ajalehte ja õpilasomavalitsust, laulsin kooris, osalesin näiteringis, tantsutrupis, proovisin saada häid hindeid, võtta kaalust alla jne,” meenutab Eia. “Mäletan, et õppides filosoofias, loodusteadustes, ajaloos suuri ideid, tekkis eksistentsiaalne kriis: milleks see kõik?” Toonasest ajast mäletab Eia peamiselt surmatungi. “Ka ei tahtnud ma enam milleski osaleda ega suurtes aktiivsetes gruppides viibida, aga samal ajal kartsin paaniliselt üksi jääda,” kirjeldab ta. 

Eial vedas, sest oma esimese madal­seisuga võideldes ei kogenud ta lähedastelt tüüpilist suhtumist “võta end kokku” või “ära muretse nii palju”. Just nii on pahatihti tavaks depressiooni pisendada.
Enne kui Eial tookord paremaks läks, jõudis veel kõvasti halvemaks minna. Eiale sobis alles neljas anti­depressant – ja alles seitsmes terapeut. Toona noore neiuna otsustas ta end ka ise aidata ja tegi endale selgeks, mis depressioon on ja kust tuleb. “Sain ka selgeks, mida öelda endale ja ümbritsevatele inimestele.”

Loe edasi juba artiklist Eia lugu ja seda, kuidas ta end musta aegu veerelt erinevate võtetega eemal hoiab. Millised on kaasaegsed depressiooniravi meetodid, selgitab Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatria­kliiniku psühhiaater-­ülemarst Margus Lõokene. Qvalitase peaarst Toomas Põld räägib depressiooni varajase diagnoosimise uusimatest arengutest.